23 märts 2007

Soovige mulle lennuilma

See on siis minu ESIMENE reisiblogi. Ja miks ma alustan seda tervelt nädal enne reisi? Sest ma ei võta oma arvutit reisile kaasa. Ja ma ei tea, palju mul oma retkel üldse on võimalusi internetiühenduseks. Seega kõik, mida ma näen, kuulen ja tunnen, on minuga kaasas fotoka mälukaardil, pastaka abil paberil (kui ma seda kaasas kannan) ja põhiliselt minu peas. See kõik ei ole kindlasti objektiivne, vaid saab talletatud nii, nagu mina seda näen. Seega palun mu sõnu nüüd ja edaspidi mitte võtta kui viimse instantsi tõde.

Kuhu ma lähen? Kesk-Ameerikasse. Minu teekond algab Mehhikost, kulgeb läbi Guatemaala ja Belize' ning lõpeb taas Mehhikos.

Piirkond, kus ma rändan, on maiade kuldajastu ala. Üksikud asulad (linnad) on säilinud ka Honduurases, kuhu ma vähemalt seekord ei satu. Reis kohapeal kestab 22 päeva ja algab minu jaoks Tallinna lennujaamast 31.märtsi hommikul. Yucatani poolsaarest ülespoole (ehk siis Põhja-Ameerika suunas) on valdavalt olmeekide ja asteekide alad. Keda huvitab maiade ajalugu, soovitan lugeda: http://www.apollo.ee/product.php/0693703. (See ei ole raamatukaupluse reklaam ja tõtt-öelda olen isegi sellest raamatust lugenud ainult häbiväärselt väikese osa sel ajal, kui veebruaris Tallinnas koolitusel olin). Ei ole nende jaoks, kes otsivad 'kerget lugemist' ja legendide alusel loodud müstifikatsioone. Neid selles raamatus ei ole. Et kogu asja tänapäeva paigutada, tuleks lugeda näpuga kaardilt järge ajades. Aga mäng väärib küünlaid.

Miks just sinna? No kui päris aus olla, on see väike, aga väärikas kompromiss reaalsuse ja unistuste vahel. Minu kõige esimene plaan oli Equador-Peruu-Boliivia koos neljapäevase jalgsimatkaga Macchu Picchu'le. See kahtlemata tuleb, aga ilmselt ülejärgmisena. Sest nimetet' reis oleks kestnud viis nädalat ning ma oleksin saanud sinna minna alles 2007/2008 aastavahetusel. Aga kuna 2008 kevadel on mul plaanis Hong Kong ja Hiina (ca 3 nädalat), siis palgatöölise positsioonilt vaadatuna on 8 nädalat puhkust aastas suhteliselt ebareaalne plaan. Et siis - olen tavaline inimene ja sõltun oma tööandjast. Üle oma varju hüppamine pole tänase seisuga igatahes võimalik.

Kus ma varem käinud olen? Esimesena Eestis. Siin on väga palju avastada ja kerge suhelda. Ahoi, inimesed, olete te käinud kohas, kus maabus Utria dessant? Mida te teate Soomaa üleujutustest? Kas teie autot on kunagi inimjõul tõstetud Saare- ja Hiiumaa vahet sõitvale praamile? Kas teil on olemas kaart, kus on kirjas kõik RMK metsaonnid? Aga Põhja-Kõrvemaa? Rääkimata kodusest Lõuna-Eestist - näiteks veel rattaretk ümber Võrtsjärve, paadimatkad Võhandul (enne kui organiseeritud seiklusturism Eestis moodi läks).

Siis endise NSVL alad (väärtus, mida alles täna suudan ehk objektiivselt hinnata). Kasashtan, Karjala, Valgevene, Leedu, Läti, 'Zolotoje Koltso' Kesk-Venemaal, kus teed vahel lihtsalt lõpevad ... Tshetseenia (ahhaa, kes teist võib öelda, et on käinud Groznõis?) ... Kahju ainult, et omal ajal Kaug-Itta ei jõudnud.

Euroopa (ja Skandinaavia). Rootsi (töötasin aastal 1990 neli kuud), Norra, Soome, Taani, edasi Belgia, Prantsusmaa (Pariis 1994, Lõuna-Prantsusmaa 1997), Tsehhimaa, Ungari, Poola, Saksamaa (ainult läbisõitudel), Itaalia (Veneetsia), Austria, Monaco .... Suurim kõrgus Glossgrockner Austrias - 3798 m. Hõredas õhus tunnen end muuseas erakordselt hästi, kuigi päris mägimatkal pole kunagi käinud. Sellest ka see Macchu Picchu unistus. Mäed ja mälestused, mida oma käega koiduvalguses katsuda. Igatahes Norras oli mul pidevalt selline 'see on mu teine kodu' tunne - mäed ei ole mulle võõrad.

No ja paljude eestlaste tänane lemmikriik Egiptus. Minu jaoks jääb see märtsisse 1999 (kui keegi veel täna mäletab, siis 1998 aasta novembris tulistati Luxori lähistel saksa turistide gruppi, misjärel turistidevool Egiptusesse mõneks ajaks peatus). See oli ühe Eesti turismiettevõtte (mida täna enam ei eksisteeri) esimene Egiptuse-reis, st ootamatused olid vaikimisi paketis sees. Kairo-Hurghada-Luxor. Väga palju erakordselt erudeeritud inimesi (meie seltskonnaga tegi oma elu esimese Egiptuse-reisi ka näiteks tunnustatud egüptoloog Sergei Stadnikov), kelle juuresolek ja teadmised muutsid kogu ettevõtmise täiesti eriliseks. No ja mina muidugi armastan üllatusi.

Milline reisija ma olen? Mitte mingil juhul nädal-kaks rannasvedeleja. Selleks on mind võimalik sundida ainult ahelate abil. Mulle meeldib kõike lähedalt vaadata ja oma käega katsuda. Ehtsad asjad on üle kõige - nii looduse kui inimese loodud. Väikesed 'ebamugavused' käivad siin asja juurde ja on loomulikud nähtused. Igatahes ma loodan, et ei väsi iial imestamast selle imetabase maailma üle, kus me elame. Sellepärast ei lähe ma kunagi oma reisidele mingite konkreetsete ootustega. Püüan lihtsalt valmis olla selle mõistmiseks, mida maailm mulle pakub.

Mis beach'idesse puutub, siis päikesega on mul äärmiselt kirglik suhe. Ma armastan päikest, aga selle suhte liigse tulisuse korral olen raudselt kannataja pool. (st et mul on äärmiselt hele nahk, mille puhul isegi 10 minutit ilma päikeseblokita võrdub villide ja paistetusega - omal ajal täiesti kogemata Egiptuses järele proovitud).

Muuseas, ma reisin üksi. Olgu see julgustuseks kõigile, kes pole tänaseni söandanud teha seda, mida tegelikult sooviksid. Alati on võimalus leida nende seast, kellega reisil kokku satud, inimesi, kellega koos midagi ette võtta ja emotsioone jagada (praktika kui tõe kriteerium). Maailma tuleb lihtsalt vaadata avatud silmadega - nii lihtne see ongi.

Ma ei tea, mida ma sellelt reisilt ootan. Tegelikult ootan ma praegu seda, et viimane töönädal otsa saaks ja mulle viimastel öödel mõned unetunnid jääksid (ei saa ju eeldada, et ma lennul New Yorki kogu nädala magamata ööd suudan kompenseerida, rääkimata ähvardavast jetlag'ist). Kõik muu tuleb tegelikult iseenesest. Maiade varemed, mäed, vihmametsad ja mustad orhideed. Ühesõnaga, ma arvan, et järgmine postitus tuleb päris aprilli lõpus.