Kolmkümmend kuus tundi koduteed! Õnneks on see kõik nüüd möödas (kõik need lennukid ja lennujaamad, taksosõit Tallinnas ... ja ma ei mäleta suurt midagi Tallinn-Tartu bussireisist). Arvutis mängib Junie Aranda 'Dondo' ja kui silmad sulgeda, võiks peaaegu ette kujutada, et seilan ikka veel purjekaga Kariibi merel. Aga ma ei oska kinnisilmi trükkida. Ja magada olen viimase 36 tunni jooksul peale Tallinn-Tartu bussi saanud veel vähemalt kaks tundi (pärast hommikusööki ja enne maandumist) Czech Airlinesi lennukis ning enne seda umbes poolteist tundi JFK lennujaama kuuendas terminaalis. Just nimelt seal, sest neljandas on magamiseks liiga kõvad istmed. Eestis on kolm kraadi sooja ja sajab vihma. See on isegi NY kahekümne kraadi kõrval paras ehmatus, rääkimata Tikali kolmekümne kaheksast varjus. Seljakott seisab ühes tükis koridoris ning homme hommikul on vaja tööle minna. Mehhikos on praegu kell kolm pärastlõunal. Eesti reaalsus on teine. Seega, olen tagasi, elus ja üritan järgnevatel päevadel jupikaupa oma reisikirjeldust siia sisse toksida. Aga mitte veel täna õhtul. Homme ehk. Ja veel edaspidi. Ehk nagu Caye Caulkeril on kombeks öelda - go slow!
Tellimine:
Postitused (Atom)
