Endine Chiapas’e pealinn asub 2110 meetri kõrgusel merepinnast. Piirkonnas on hulk maiade külasid, mille elanikud kõnelevad jätkuvalt vanu keeli ja peavad au sees omi traditsioone. Tõsi, need on kohati osavalt segunenud konkistadooride poolt sisse toodud katoliikluse tõekspidamiste või vähemalt selle väliste elementidega. Miski pole nii, nagu näib. Igatahes on mägismaade maiad olnud läbi ajaloo tüki maad sõjakamad kui tasandike omad. Juba hispaanlastest sissetungijatel oli nendega omal ajal kõvasti tegemist.
Mäest üles – mäest alla, jälle kitsad tänavad ja koloniaalarhitektuur. Kirik kõrgel mäel ja selle juurde viiv laiade astmetega hiigeltrepp. Õhtud on siin jahedad ja vaiksed. Ning inimesed tänavatel ei tundu just üleliia rõõmsatena, pigem sellised veidike umbusklikud, kinnised ja endassetõmbunud.
Nagu tavaliselt pärast pikka päevateekonda alustame õhtusöögiga. Seekord Mehhiko-Prantsuse restoranis teisel korrusel suure ümmarguse laua ümber ja küünlavalgel. Minu valitud ’kolmekäiguline’ kannab pealkirja Tequila Sunrise ja koosneb kõrvitsasupist ja kanafileest. Tegelikult saab selle õhtusöögi ise komplekteerida, valides kahe supi ja kahe prae vahel. Kolmas, kohustuslik komponent on jook (seda valida ei saa). Aga ma vist ei pea ütlema, mis nime see kannab. Ja kogu see ilu maksab vaid 70 kohalikku raha + tip (tavaliselt umbes 10% arvest). Ja ei mingit õlut sel õhtul!
Ühtlasi räägime järgmise päeva plaanidest. Võimalik on minna kohalike maiade küladesse või siis mägedesse Aqua Azuli koskedele. Midagi oli ilmselt veel, aga kuna need ilmselt kahe eelmainituga konkureerida ei suutnud, siis on nad tänaseks ka mälust pühitud. Valiku tegemine on keeruline. Äkki on veel kolmas variant – lisapäev Cristobalis? Unistada ju võib. Igatahes otsustan külade kasuks.
Hommikul ärkan ärevalt vara, juba kelle kuue paiku. Hea rahulik aeg linnas jalutamiseks. Kaarti mul muidugi pole, aga linn ei ole kah teab-mis-suur ning hea õnne korral on kusagilt kõrgemast punktist alati võimalik mõni orientiir leida. Ja kõrgustesse kisub mind alati. Leian päris kiirelt tee kiriku juurde, mis mäeküljel troonib. Üles viiv trepp on dekoreeritud koerajunnidega, inimesi tee peal ma ei kohta. See-eest pühapaiga ümbruses on kohalikke enamgi kui kellaaega arvestades eeldada võiks. Peamiselt kooliealised noored, tardunud poolunes erinevatesse poosidesse, pilgud tühjad ja udused, mõned lausa magamas. Istepinkidel, tugimüüridel, treppidel. Jääb mulje, nagu oleksid nad kõik siinsamas ööbinud ja ootaksid pikisilmi kiriku uste avamist. Ma ei söanda – ja mu olematu hispaania keel ei võimaldagi – küsida, miks nad siin on ja mida nad siin teevad. Tunnen end tulnukana teiselt planeedilt.
Jälle alla, ärkava linna kitsastele tänavatele. Plaza servas asuv internetikohvik tundub hommikusöögiks sobivat. Menüüd nähes põrkun muidugi järjekordselt munaprobleemiga. Üha enam hakkab tunduma, et igahommikusest kohustuslikust munasöömisest – fried eggs, scrambled eggs, omelet – pääsemiseks polegi muud varianti kui taimetoitlaseks hakkamine. Teine hommikusöögi-alternatiiv on muidugi continental, mis paraku koosneb valdavalt saiast ja kõhtu sellest nagunii täis ei saa. Mul ei ole midagi munade vastu, ma söön neid küll, aga kindlasti mitte igal hommikul. Taoline muna-saiasöömine võrduks kroonilise kõhukinnisusega. Ja see ei ole kindlasti minu unistuste top kümnes. Teine mure, millega maadlen, on see, kuidas sümpaatsele noormehele, kes mind teenindab, selgeks teha, et ma võtaks oma kohvi arvuti juurde ja oleks samal ajal internetis. See on VÄGA KEERULINE. Mitte niivõrd minu kesise hispaania keele oskuse tõttu, vaid pigem seepärast, et siin tavaliselt vist nii ei käituta. Esimene internetikülastus selle reisi kestel. Arvuti kõneleb minuga loomulikult hispaania keeles. Väga hull ei olegi. Saan selgeks sõna cedar, lisaks jõuan kohvi juua ja lasen pool hommikusöögist endale kaasa pakkida. Aeg, mida varahommikul tundus piiramatult olema, hakkab otsa saama.
Indiaani küladesse sõidame kahe väikebussiga. Meie kohalik giid on samuti juuripidi esimesest külastatavast hõimust pärit. Tuleb välja, et kunagi lahkunuid sellesse külla enam tagasi ei võeta. Tegemist on kommuuniga, kus hoitakse au sees vanu uskumusi ja tavasid ning võõrad, kes kombeid ei tunne, pole sugugi teretulnud. Korra järgi valvavad heledatest uhutud villast tuunikates kohalikud mehed. Mida siis teha ei tohi? Ei tohi pildistada hõimupealikke (pealikud, muuseas on valitavad ja see on valitu jaoks suhteliselt kulukas amet tänu igasugustele tseremooniatele ja pidustusetele, mida nad oma kulu ja kirjadega rahvale korraldama peavad). Kuna värviliste lintidega kaunistatud peakatteid (need ei ole mitte sombreerod, vaid meenutavad pigem kauboikaabusid) kandvad pealikud on meie plazale saabumise ajal parasjagu kiriku ees seismas, siis ei tohi esialgu ka kirikut pildistada. Lihtinimesi võib küll pildistada. Sellel keelul on järgmine põhjus: oma pildiga sa võtad ära tüki pildistatava hingest, vigastad teda. Ja et tehtud kurja heastada, on vaja ohvreid tuua (samamoodi, kui näiteks siis, kui mõni loom sind hammustama peaks), et vigastatu kiiremini terveneks. Mulle muuseas ei meeldigi väga inimesi jäädvustada. Ja teooria, et sedaviisi röövitakse tükk hingest, on igati asjakohane selle väljavabandamiseks (loomulikult on variant B ehk siis küsida pildistatavalt luba). Kirik küll külas on, aga katoliku preestrit seal pole. See ei pidavatki siinkandis teab-mis haruldane olema.
Kuna käimas on holy week ehk siis lihavõtteelne nädal, on kirik lootusetult ülerahvastatud. Rohkelt lilledega ehitud, viiruk suitsemas ja igas vanuses inimesed kirikupõrandal (raske on nende vahel teed leida ilma kellelegi peale astumata) mediteerimas-palvetamas. Ja kokakoolat joomas. Viimast on seal lausa kastidena ja tuuakse üha juurde. Selle koolaga on üks veider värk. Mehhiko on teatavasti üks nimetet joogi suurimaid tarbijaid maailmas (väidetavalt suuruselt teine turg). Kummastav on, et oma traditsioonidest ja uskumustest kõigi hispaanlaste tulekust möödunud sajandite kestel kinni pidanud maiad on selle niimoodi omaks võtnud ja lausa kultusjoogiks teinud. Kristuse vere veider metamorfoos, mis muud. Ja tühjaksjoodud kestad kõikjal looduses vedelemas.
Kohalikku surnuaeda näeme ka. Need, mis eemalt tunduvad puitristidena, ei ole seda tegelikult teps mitte. Ümarate otstega ristid sümboliseerivad hoopis männipuud ja on pärit hispaanlaste-eelsest ajast. (Jälle on maiad suutnud kristlastele tünga teha!)
Teise küla rahvas on võõraste suhtes sõbralikum (õigupoolest, nagu kinnitab meie giid, on kõik põliselanikud väga sõbralikud ja tolerantsed, aga eeldavad samas, et nende külalised ilmutavad samavõrra suurt mõistmist nende tavade ja uskumuste suhtes – mis peaks loomulikult olemagi elementaarne kellelegi külla minnes) ja mingeid suuremaid keelde meile sedakorda ette ei loeta. Nagu ikka, näeb kirikuesine plaza välja viks ja viisakas ning hooned selle ümbruses on kenasti eredavärvilised. Päris külaelu, mis jääb keskusest eemale, on hulga hallim ja troostitum. Muldpõrandaga, ilma värvkatte ja krohvita kivimajad – alasti, nii nagu loodud – ja tolmavad kitsad tänavad. Uhutud villaseid ürpe siin ei näe. Paar kuuma tortillat, otse meie silme all küpsetatud ja seejärel tagasiteele Cristobali suunas.
Nüüd on mul missioon. Mingil kergemeelsel hetkel sai Madlile lubatud, et saadan igast riigist, mida külastan, talle postkaardi. Kuna homme ootab meid juba Guatemaala, siis on tagumine aeg esimene kolmandik oma lubadusest täide viia. Hotellist saab linnakaardi ning vastuvõtus töötava poisi ja Joni abiga märgitakse postkontori asukoht minu jaoks kaardile. Jon kirjutab igaks juhuks paberi tagaküljele asutuse hispaaniakeelse nimetuse – correos – ja nii ma oma kolgata teekonda alustangi. Miks just postkontor? Sellepärast, et see on ainus paik, kust on võimalik osta postmarke ja ühtlasi ka ainus võimalus kaarti postitada (kaart on mul juba olemas). Kõik tundub olevat imelihtne, aga pole seda lähemal vaatlusel hoopiski (ei, ma ei eksinud ära, kui keegi seda peaks arvama). Maja, mida otsisin, oli täiesti olemas, ainult et ei näidanud mingitki märki sellest, et ta kuidagiviisi tegutseks – pean silmas näiteks silti lahtiolekuaegadega. Küllap olnuks mehhiklaste postisüsteemile pihtasaamiseks vaja hoopis kauem kohapeal viibida. Kaart jäigi saatmata.
See-eest tegin hulga linnapilte, jalutasin nõrkemiseni kohalikul turul (ah mis ilus käsitöö) ja maandusin lõpuks hotelli vastas asuvas väikeses veinibaaris. Et lubada endale esmakordselt klaasike head kohalikku veini. Mida ma muidugi ei saanud. See-eest sain hispaania veini (enim oligi Mehhikos näha Hispaaniast ja Tšiilist pärit veine), mis maitses üpris hää ning kohalikust soomlasest vestluskaaslase. Kergelt hipistunud (ja väikestviisi juba joogine) tüüp tuvastas eksimatult minu skandinaavialähedase päritolu ja otsustas, et võib muga seepeale soome keeles rääkima hakata. Täiesti ebaõnnestunult, sest soome keelt ei oska ma mitte sugugi. Igatahes sain teada, et ta oli siin juba aastaid elanud ja kodumaale tagasipöördumise plaane polnud mehel teps mitte. Cristobal pidavat olema põhjamaalasele ideaalne koht – ainuke paik Mehhikos, kus on normaalne kliima –, suhteliselt odav ning turistide ülekülluse üle ka kurta ei saavat. Ja tal oli kõigis punktides õigus.
