Destino: Guatemala

Reede, 6.aprill. Stardime San Cristobalist Mehhiko-Guatemaala piiri poole veerand kaheksa paiku hommikul. Taas DVB ja hea kombe kohaselt panen kirja ka läbitud vahemaa – see on 175 kilomeetrit ning bussipilet maksab 106 peesot. Aga see on veel Mehhiko. Jon ei väsi meile rõhutamast, et Guatemaalas hakkab kõik sootuks teisiti toimima. Just nimelt. Järgneb värvikas kirjeldus selle kohta, mismoodi teispool piiri liigutakse. Ja võtmesõna on siinkohal chicken bus. Need on vanad ameerika koolibussid, Guatemaala ühistranspordi alustalad. Hellitusnimi ise tuleb sellest, et need ebareeglipäraselt liikuvad transpordivahendid on tihti reisijatest sedavõrd täis tuubitud, et pagasi jaoks ainuvõimalik koht on bussi katusel asuv alus. Seal siis sõidab nii elutu (näiteks seljakotid) kui ka elus pagas (näiteks kanad). Nii pagasi kui reisijate peale-mahalaadimine toimub äärmiselt tempokalt (ettevaatust – uimasematel on teinekord oht maha jääda) ning niipea, kui jõutakse bussi mahutavuse piirini, algabki sõit punktist A punkti B. Ei mingeid graafikuid ja kellaaegu. Konditsioneeridest ei ole mõtet unistadagi ja istekohta ei garanteeri sulle keegi. Ning punktis B jõuab pagas katuselt taas reisijateni (peaaegu vaba langemise teel), seejärel leitakse kiirelt järgmine buss, mis liigub enam-vähem sobivas suunas ja kõik algab taas otsast peale. Jon teab, et piirilt Panajacheli jõudmiseks tuleb sõita keskeltläbi seitsme-kaheksa chicken bus’iga. Egas tema T-särgi seljale ilmaasjata pole kirjutatud ’certified chicken bus surfer’.

See selleks. Igal juhul on enamus meist valmis taolise reisi läbi tegema. Nendele, kes seda liiga ekstreemseks hindavad, on olemas ka alternatiiv – piiripunktist võib van’i rentida. Maksab küll mingi koguse ekstradollareid, aga kes ütles, et mugavus midagi ei maksa?
Jõuame lõpp-peatusesse. Järgnevad mõned kilomeetrid eikellegimaad kahe riigipiiri vahel, mille läbimiseks võetakse taksod. Nägemiseni, Mehhiko!

Taksod panevad meid maha sõna otseses mõttes kusagil tagahoovis. Sealt piiripunktini tuleb minna omal jalal. Jon korjab kokku kõik meie passid ning organiseerib valutult piiriületuse. Kedagi ükshaaval üle ei vaadata, seega võib arvata, et kui dokumendid on korras, siis on Mehhikost Guatemaalasse astumine rohkem formaalsus. Lisaks nõutakse riiki sisenemise tasu. See pole teab mis suur – reeglina 10-20 kohalikku raha (quetzal). Miks see piiriületustasu suurus varieeruv on ja millest lõpphind sõltub, ei tea isegi Jon. Igatahes meie pääseme kümne rahaga näo kohta. Informatsiooniks kursi osas - üks USA dollar maksab umbes 7,5 quetzali. Loomulikult piiravad meid kohe rahavahetajad. Kõik, kes soovivad, vabanevad kohapeal kiirelt liigsetest peesodest või dollaritest ja kurss ei ole väidetavalt röövellik. Kuna mõned meist (Jill, Valerie ja Brenda) otsustavad, et nemad eelistavad mugavust kohalikule reisimisviisile, siis organiseerib Jon neile kähku ühe vaba väikebussi. Ja et seal piisavalt ruumi üle jääb, pakib kogu ülejäänud seltskond oma suured seljakotid samuti sinnasamasse (edasist sündmuste käiku arvestades erakordselt arukas otsus). Saadame nad lehvitades teele ning asume chicken bus’ide otsingule. Ikka kitsast ja tolmust tänavat mööda mäest üles. Aru ma ei saa, kuhu need bussid siin veel mahtuma peaksid?! Ainsad mõistlikud liiklusvahendid tänavate laiust ja kaldeid arvestades tunduvad olevat piiripunktis seisvad tuk-tukid. Ja mida ei ole, seda ei ole. Nimelt ei ole chicken bus’e mitte kusagil terves asulas. Ahoi, täna on ju Suur Reede! Ongi kogu olukord seletatud. Aga kuidas sellest välja tulla?

Üksikuid pisemaid bussikesi oli ju teel mäkke näha. Ning Jon alustab läbirääkimisi. Ta saab kaubale ühe päevinäinud väikebussi juhiga (oletan, et selline pisem Toyota, aga päris kindel ei ole, sest sõiduriist on nii vana ja lagunenud, et tavapäraste meetoditega selle marki tuvastada pole võimalik), kes arvab, et meid on mingi valemiga võimalik tema masinasse mahutada ning seejärel ka veel kusagile sõita. Kolmteist täiskasvanud inimest, lisaks bussijuht ja tema abiline, kelle põhiülesanne on sõidu ajal külgmist liugust kinni hoida (see nimelt ei sulgu korralikult). Juhi kõrvale pressitakse Derek (kui kõige suurem inimene) ja Sandy (perekonda ei tohi ju lahutada). Ülejäänud suruvad end kahele pikale istmele bussi põhiosas. Ja need, kes sinna enam ei mahu (Jon, Jo, Andreas ja Paul), leiavad koha taga pakiruumis, selg vastu bussi külge.

Mispeale tagaluuk enam muidugi kinni ei lähe. Liikumiskiirus ei saa sellise koorma puhul muidugi suur olla, aga vähemalt me liigume. Tee peal hüppab juht veel korraks kodunt läbi, ärevalt oma naist(?) otsides, kohtame paari relvastatud patrulli – musta riietunud korravalvurid tuttuute kiiskavate Toyota Hiluxidega -, kes meid peatumata läbi lasevad (bussijuhiga vahetatud hõigete järgi võib oletada, et neil on selles osas mingi diil) ning Derek filmib lakkamatult ümbritsevat maastikku, pea otsapidi küljeaknast väljast ja kogu aeg lakkamatult kommenteerides (oh, neid Dereki videoid tahaks kunagi näha küll). Lõppeks jõuame kusagile suuremasse linna ja meid pannakse maha mingile päris viisakate mõõtmetega asfaltplatsile. Edasi meie buss ei sõida. Jon on jätkuvalt hämmingus – it used to be hundred chicken buses here! – ning näitab tavaolukorra illustreerimiseks hoogsa käeviipega absoluutselt bussivabale väljakule.

Ainus liiklusvahend platsil on musta värvi pick-up. Juba teel siia nägime, et vähemalt kohalike jaoks on lahtises kastis sõitmine suht tavapärane liikumisvõimalus. Osa taolisi masinaid on varustet ka vastava raamiga, mille keskosas asuvast torust kastis püstiseisjad turvaliselt kinni hoida võivad. Õrritan Joni küsimusega, et äkki võtame sellesama auto. Korrata pole vaja. Jon asub juhiga läbirääkimistesse ning tema kutsuvast viipest võib oletada, et oleme leidnud uue transpordivahendi. Peatus tanklas (muuseas, tundub, et kütusehinnad on Mehhikos ja Guatemaalas enam-vähem samad; siinsed automaadid mõõdavad küll koguseid gallonites, aga kohmakad peastarvutused annavad ikkagi liitri hinnaks ca 6 peesot – kuna algandmeid ei ole kusagile fikseeritud, siis ärge püüdkegi neid arvutusi kontrollida) ning edasi tähtede poole. Mul on suisa luksuskoht juhi kõrval. Sellel on küll puhtpraktiline põhjus – kuna kabiini mahub kaks reisijat ja üks neist on kindlasti Derek, kes võtab enda alla väga palju ruumi, siis teine väljavalitu peab mahtuma võimalikult väiksele territooriumile (ehk ei tohi võtta peaaegu üldse ruumi). Kastiseltskond peab meie teekonna vapralt vastu. Muuseas, mõnedki neist – Britta, Tom ja Sandy nimelt – ei ole sugugi esimeses nooruses. See on suhteliselt lustlik ja mõnus reisimisviis, juhul kui läbitavad vahemaad on lühikesed ja autoga mägedesse ei ronita. Aga juba mõnikümmend kilomeetrit lahtises autokastis (orgudes võib ju olla kolmkümmend kraadi sooja) tugeva tuule käes ja mäetippudelt laskuvas jäises udus on katsumus, mis paneb reisijaid mõne aja pärast külmast kangestuma ja sunnib kiirelt seljakotist välja otsima kampsuneid-salle-mütse (ärge parem küsige, kuidas need peakatted peas püsivad). Igatahes on päralejõudmine järgmisesse suuremasse linna tõeline kergendus. Ja oh imet – siin on olemas ka chicken bus’id! Järgneva teekonna vältel õnnestub sõita kahega neist ja kõik on umbes nii nagu Jon kirjeldas. Vana kollane pika ninaga buss, millel on kaks sissepääsu – tagaotsast, pakiraami redeli kõrvalt ja eest juhi juurest – on meie saabudes juba rahvast täis. Ühesõnaga, valdavalt seisukohad (vana hea nõukaaeg tuleb meelde). Lisaks juhile on bussis ka piletimüüja. Rahvas pakib end bussi, piletimüüjapoiss seisab hea selle eest, et keegi ei laiutaks (muuhulgas organiseerib kiirelt paari lausega blondile tüdrukule istekoha :) - vanusetsensuuri siin ilmselt ei tunta) ning kui buss liikuma on hakanud, alustab piletiraha kasseerimist. See viimane ülesanne ei ole täistuubitud bussis just kergete killast. Enamuse sõiduajast kõõlub ta aga avatud esiuksel, annab signaali (st sikutab aeg-ajalt esiklaasi keskelt allarippuvat nööri), andmaks teeveeres seisjatele aegsasti teada, et tema bussis on veel vaba ruumi. Mägedes sõidetakse ikka täistuuridel, Mehhikole omast distsiplineeritust siin ei kohta. Ja muusika juhi pea kohal olevast CD-mängijast (nööriga pagasi tarvis oleva resti külge seotud) keeratakse viimse vindi peale. Kõrvadele on see tõsine katsumus. Aga noh, kuivõrd kohalike rütmide asemel valitakse pärast meie seltskonna sisenemist kiirelt valdavalt USA päritolu muusika, siis püüame selle külalislahkuse hääleka väljundiga siivsalt leppida. Teisest bussist õnnestub Jonil peaaegu maha jääda (meil on võimalus demonstreerida, kui kõva häält suudavad umbkeelsed turistid hädaolukorras teha), aga enne päikeseloojangut jõuame siiski täiesti ühes tükis Atitlani-äärsesse Panajacheli. Marsruudi Ciudad Cuauhtemoc (Mehhiko-Guatemaala piirilinn) – Panajachel pikkus on umbes 190 kilomeetrit. Selle läbimiseks kulutatud aeg jäi meil umbes viie tunni kanti ning selleks kasutasime ainult(!) nelja erinevat transpordivahendit. Ning kusagil seal mägedes elab ka pisike tõmmu Guatemaala tüdruk, kes bussist väljudes üksisilmi väga valgete juuste ja kahvatu nahavärviga reisijat piidles, siis aeglaselt oma käe välja sirutas, et teda ettevaatlikult puudutada.

Naeratage inimestele!