25 november 2007

Kaks sõna Antigua kaitseks (üritan ilma emotsioonideta)

Minu blogi on täpselt niipalju avalik, kui selle külalised arvavad. Kuna ma seda oluliselt ei afišeeri, siis loodan, et mul on natuke rohkem vabadust monitorile manada just nimelt seda, mida ma mõtlen. Ja õigus pahane olla, kui keegi, kes on valinud endale võimaluse oma sõnumit tunduvalt suuremale auditooriumile edastada, ei tunneta vastutust selle sisu eest. Vihje on suunatud ajalehe Postimees ’Seiklejate blogile’, mis tänaseni veebilehel üleval. Ja minu kommentaar nimetet’ teksti meessoost autorile on seal samuti säilinud, kui keegi peaks viitsima otsida. Et miks ma nii kuri olen. Õigupoolest mitte kuri, vaid natuke nördinud. Kui sa tuled oma kodunt nii kaugele, siis võiks ju olla eesmärgiks otsida igas paigas midagi uut, erinevat, senitundmatut. Ning alati peaks üritama mõista selle paiga ajalugu, kuhu sa sattunud oled. Mina millegipärast ei tunnetanud Antiguat erilise ’turistilõksuna’ (OK, erinevalt Postimehe blogi autoritest oli mul rõõm sattuda näiteks Playa del Carmeni Mehhikos). Loomulikult torkab turistide olemasolu ca 30 000 elanikuga linnas rohkem silma kui miljonilinnas (Ciudad Guatemala), seda arvatavasti eriti Ülestõusmispühade ajal. Aga Antigua on vana. Ja kõik see vana on kuidagi hämmastavalt sulandunud tänasesse päeva. Ühel hetkel imetled iidse katedraali fassaadi, järgmisel aga avastad, et fassaad ongi kõik, mis kunagisest pompöössest rajatisest säilinud on. Ja vana kesta sees on kodu leidnud ööklubi või restoran (see ei ole Potjomkin, see lihtsalt ongi nii). Muinsuskaitsel pole siin midagi teha, sest kõik hooned peaksidki olema muinsuskaitse all. 1773.aasta maavärina-järgne ülesehitustöö kestab tänaseni. Antigua on nagu liivakivipaljand, kus ajalugu kihtide kaupa näha.



Inimene, kes ainult viis tundi selles linnas viibides leiab, et siin pole midagi vaadata, peaks esmalt üritama sügavale iseenese sisse vaadata. Ja repliigi korras – Antigua on kogunisti Guatemala kolmas pealinn. Kõigest muust aga järgmisel korral.

18 november 2007

Äike Atitlani kohal

Meie järgmine peatuspaik – Panajachel – asub otse Atitlani järve kaldal. Lago de Atitlan hispaania keeles, Guatemaala suuruselt teine järv pindalaga 126 km², üle poole pisem kui meie Võrtsjärv. Vulkaanilise tekkega järve sügavuseks arvatakse see-eest olevat umbes 340 meetrit.





Teel bussijaamast hotelli üllatab meid kohalike toimekas sagin kitsastel linnatänavatel ja ainuüksi Suure Reede protsessiooniks loodavate imepäraste värvilisest liivast ’vaipade’ sünd otse möödujate silme all. Midagi sellelaadset näen esmakordselt elus. Õhus on ärevust.
Meie siinses hotellis temaatilise nimega Los Volcanos tervitab meid häälekas papagoi ning Mehhiko piirilt teelesaadetud seljakotid on vastuvõtus töötava poisi valvsa pilgu all kõik kenasti alles. Hotell ise on lausa neljakorruseline, lahtise trepikoja ja pikkade terrassidega tubade ees. (Ärge kujutage ette – see pole mingi klaasist spaa!). Kerge reanimatsioon duši all pärast pikka teekonda on lausa kohustuslik. Siis kohe raha vahetama. Tagasiteel hotelli kohtume juba Suure Reede protsessiooniga. Massiivsed kanderaamid (ma ei oska neid kuidagi paremini nimetada) kandjate õlul, suurim loomulikult Lunastaja veritseva kujuga, liikumas leinamuusika saatel aegluubis mööda tänavaid. Kõikjal lilled. Tegelikult on kõiges selles midagi taolist, mille lummusest meietaolised paadunud ateistid vist kunagi päriselt aru ei saa. Ja kõik need pikad kaunid värvilised vaibad rongkäiguliste jalge all pudenevad hetkega tolmuks.

Pärast mitte-nii-väga-kohustuslikku, aga see-eest meeleolukat õhtusööki kohalikus restoranis suundume taas linna peale. Ideega külastada mäe otsas asuvat kohalikku kirikut. Kirik on paraku suletud (ma ei teagi, mida me leida lootsime – jõuluaegseid kaunistusi ja kesköist missat äkki?) ning pöörame otsa taas all-linna suunas. Öö on ümbruse endasse matnud, aga inimesi (paljud neist silmatorkavalt joogised ja lärmakad) on tänavail liikumas massiliselt. Ning protsession kulgeb jätkuvalt melanhoolse tempoga mööda väikelinna tänavaid, põrmustades viimseid jäänuseid imelistest vaipadest oma jalge all. Umbes kella kuuest õhtul kuni keskööni, ainult kandjad on vahetunud.


Hommik algab kogunemisega hotelli ees. Ees ootab retk järvele – paadireis, jalgsimatk mööda Atitlani järske ja kaljuseid kaldaid ning seejärel hommikusöök miljonivaatega pisikeses pansionaadis. Selgeid vaateid ei ole siin ka päikesepaistelise ilmaga – vulkaanide tippe varjav udu hajutab kontrastid ning kogu natuke kaugem maailm paistab justnagu läbi häguse fookuse. Hoolimata läinudöistest pidustustest keeb elu ja kauplemine järverannal täie hooga. Pisike plastikpaat viib meid külla, kust algab jalgsimatk. (No ikka ihaldusväärse hommikueine poole, kuhu siis mujale). Ümbritsevast taimestikust ma parem ei räägigi. Keegi oleks nagu kõik mäeküljed, kus vähekegi huumust leidub, õitsvaid toataimi täis pikkinud. Või nagu Madli pärast Hong Kongi saabumist kuulutas – tead, siin kasvavad palmid otse maa seest välja! (Atitlani ääres palme siiski ei ole, aga kõiksugu sukulente ja muud eksootikat leidub küllaga). Ning meie hommikusöök on sajaprotsendiliselt kui mitte enamgi väärt seda retke, mis tema pärast ette sai võetud! Koha omanikud on hollandi (?) päritolu. Paiga story ulatub eelmise sajandi 80-ndatesse aastatesse ja einet oodates võib fotoalbumi abil selle loomise looga vabalt tutvuda. Siin ei toimu miski üleöö. Võib ainult ette kujutada, millise vaevaga on loodud järve kohale ulatuvad terrasid ja serpentiinidena keerlevad trepid alla vee äärde. (Hmm, betoonipump saabus ilmselt järvetsi, sest selle allalaskumist ülalpool kõrguvatelt kaljudelt saab ainult kretiin reaalseks pidada.) Kahjuks ei mäleta ma selle paiga nime, aga ... see on kindlalt nende kohtade nimekirjas, kuhu tahaks esimesel võimalusel tagasi minna. Ainuüksi selle vaate pärast, mis terrassilt avaneb.



Pärast Palenque hotelli basseini on see ka esimene võimalus ujuma minna. Vesi on meeldivalt karge. Ja kui kõik ausalt ära rääkida, siis ainus veekogu selle reisi kestel, milles ujumine meeldivalt karastav oli (Austraalia ja Kanada delegatsioon arvas küll vist midagi muud).



Edasi liigume külla nimega Santiago Atitlan. Ikka paadiga. Jon kinnitab, et siin on meil kindlasti võimalus näha siinset pühakut Maximoni. Just nimelt. Selleks on vaja sabast kinni saada mõnel paadisadamas jõlkuval kohalikul poisikesel, kes kahtlemata teab, millises peres Maximon praegu peatub. Nimelt liigub see tegelane kord aastas ühest asupaigast teise, ja täpipealt Holy Week’i ajal. Kuigi Maximon on oma nime poolest kombinatsioon Kolumbuse-eelsest maiade jumalast nimega Ma(a)m - kes on otsapidi seotud allmaailma kui ka viljakuse ja meheliku ’power’iga - ning väidetavalt 1600-te alul sealkandis tegutsenud katoliku preestrist nimega San Simon, tundub ta siiski olevat pigem inimlike omadustega natuke riukalik jumalus. No mida muud arvata pühamehest, kes armastab annetustena saada eelkõige rummi ja sigareid ning keda teinekord kutsutakse ka „mängurite ja joodikute pühakuks“. Oma usinatele kummardajatele on ta just nimelt maise rikkuse ja õnne toojaks, seda tihtipeale teiste arvelt. Selline natuke riukalik tüüp, kellega on ilmselt kasulik hästi läbi saada.

Aga pädeva teejuhi leidmine läheb kärmelt. Sätime end talle sappa ja alustame teekonda ülesmäge, liikudes mööda kitsaid räpaseid tänavaid ja nurgataguseid ning tehes aeg-ajalt mingeid arusaamatuid shortcut’e. Ajuti tundub nagu keerutaks poiss lihtsalt niisama meid eksitades mööda mingeid nurgataguseid. Lõpuks jääme pidama ühe umbes pooleteise-meetri laiuse ’käigu’ (selle kohta tänav öelda oleks selgelt ülepakutud) juurde ja poiss viitab ülespoole. Ridamisi halle madalaid maju, tihedalt üksteise külge ehitatud. Ühe sissepääs on ehitud värviliste lintidega – see ongi Maximoni kodu. Veel ukse taga antakse selge sõnum, et sisse võib küll niisama minna, aga pildistamise eest soovitakse väikest rahalist andamit (ettemaksuna muidugi). Leidub meiegi hulgas paar entusiasti, kes soovitud summa välja käivad. Nojah. Keda me muidugi ei näe, on Maximon ise, sest ta on eilsest rongkäigust surmani väsinud ehk siis ’he sleeps till Monday but we can see his picture with candles’ (umbes nii kõlas Joni tõlge antud juhtumi kohta). Muldpõrandaga ruum on imepisike ja pime, Maximoni pilt ’altaril’ on valgustatud väheste küünaldega ning näha pole õieti midagi. Mõned kohalikud (ilmselt pereliikmed ja nende külalised) istuvad altari ümber ja sumisevad poolihääli, näidates käeviipega kusagile üles parte poole, kus peategelane õndsa und pidavat magama. Me ka ei taha teda häirida ja asutame end edasi külatuurile.



Külastame kohalikku kirikut. Väljak selle ees ei sarnane tavapärasele ’plazale’, vaid on suur ja kõle munakividest plats. Tagasihoidliku väljanägemisega valge kirik ei olegi inimestest tulvil, mis sest, et on pühadeaeg. Mälestustahvel kiriku seinal on kui valus jälg Guatemaala ligi 40-aastasest kodusõjast, meenutades, palju inimesi siinkandis selle käigus hukka sai. Kusjuures, ehkki ametlikult loetakse sõja lõpuks aastat 1996, saame teada, et siinse kiriku preester tapeti 1998.aastal. Vähem kui kümme aastat tagasi, lausa lähiminevikus. See siin ei ole õnnelik paik – aastal 2005 põhjustasid orkaani Stan kaasatoodud paduvihmad siin maalihke koos tohutute mudalaviinidega, mis küla osaliselt enda alla matsid.
Selle küla lugu: http://www.santiagoatitlan.com/


Kiriku lähistel passivad rahvariideis lapsed lausa näivad ootavat, et neile tähelepanu pöörataks. Ja poseerivad meelsasti kaamerate ees, sirutades samaväärse entusiasmiga oma käed, et selle eest tasu saada (that’s the best part of it!). Lombakas vanamees müüb kiriku trepil värvilisi vilepille. Kauplemata siin osta ei tasu. Kuna kalkulaatoreid käepärast pole, läheb õilsa eesmärgi nimel käiku kogu mu kasin hispaania keele sõnavara. See on tegelikult üldse esimene ost, mille ma sellel reisil teen. Pool hinda alla pole ju paha?
Terve tee sadamani on nagu käsitööturg. Tekstiilkotid, vaibad, mütsid, T-särgid ja pisikestest pärlitest valmistatud ehted. Kõik erakordselt värvikirev. Varustame end õllega ja naudime seda melu, aeglaselt varjualuste vahel lonkides ja üht-teist käega katsudes. Tagasitee paadiga üle järve Panajacheli on jahedavõitu ja tuuline. Taevas on hall ja ähvardab vihmaga.

Õhtusöögiks lepime seekord kokku jalutuskäigu ning selle juurde vabal valikul kohalikku ’street food’i. Teoreetiliselt oleks see ju vahva. Praktiliselt .... kui ma treppidest üles Brendat ja Kathyt otsima lähen (neil on seekord tuba neljandal korrusel, vähemalt kahemiljonivaatega Atitlanile ja vulkaanidele), on noorem ja maskuliinsem osa meie seltskonnast ülemisel terrassil mõned lauad kokku jõudnud lükata ning teeb õhtusöögieelset aega parajaks stiilis ’istume enne teeleminekut’ ja väikese õlle seltsis. Kus on, sinna tuleb juurde. Õlut ja inimesi, ma mõtlen. Või siis vastupidi, sest summa ei olene teatavasti liidetavate järjekorrast. Räägitakse muusikast ja filmidest, toidust ja poliitikast. Mina kui mitte-seriaali ja mitte-ameerika-komöödiainimene ei väsi imestamast, kuidas nähtud filmid toovad Austraalia Ameerikasse ja teistpidi ning kuidas Ross suudab oma peaaegu täiesti arusaamatus austraalia inglise keeles üks-ühele tsiteerida mingeid eriti naljakaid kohti neist filmidest – ma vist ei saaks sellega eesti keeleski hakkama. Ning ülevaadet Põhja-Ameerika toitude eripärast (ehk siis valdavalt liha, valmistatud saja ühel erineval viisil) on ka huvitav kuulata, ehkki endal kordagi ’kulinaarne kell’ nende nimetuste peale lööma ei hakka. Seevastu poliitika ja poliitikud on igal pool ühesugused. Jon nimelt räägib, kuidas tema vanemad, kes on kogu aeg tavatsenud poliitikat ignoreerida, käisid esimest korda valimas ainult selleks, et Bush teist korda presidendiks ei saaks. Tuleb tuttav ette? Sama stsenaarium, ainult selle vahega, et vaevalt ükski Eesti võimukandja sedavõrd maailma mõjutada saaks nagu USA president.

„Poliitilise võitluse“ käigus oleme suutnud korraks reaalse maailma unustada. See on vahepeal jõudnud pilkasesse öhe mattuda. Ärevalt kõmisev kõu tõmbab pilgud järve ja vulkaanide suunas. Eredad sakilised välgunooled langevad sügavikku kui sabaga tähed, valgustades hetketi mägede kaugeid kontuure. Vihmahoog tabab linna, inimesed all tänavatel jooksevad kiirelt tänavale tekkivate lompide vahel. See vaatemäng kestab vaid loetud minutid.
Ja meie ’street food’? See transformeerub kiirelt neljaks suureks pizzaks nagu heas ameerika filmis. Umbes kolmanda õlleringi keskel jõuavad linnast tagasi ka Derek ja Sandy. Ülevoolavas meeleolus Derek annab meile kiire, kuid mitte eriti põhjaliku ülevaate kohalikust rock-kontserdist, mille aukülalised nad Sandyga olid olnud, vehkides sealjuures kingituseks saadud punase termospudeliga. Vastuseks meie provotseerivatele küsimustele, et kas see pudel üldse kasutuskõlblik on ja kas ta ikka lahti ka käib (stiilis ’tasuta saadud - ühekordseks kasutamiseks mõeldud’), otsustab Derek tulipunase ballooni kiirelt kohapeal demonteerida. Tuleb lahti küll, aga tagasi kokku panna ta seda enam ei suuda. Kuigi katsetab korduvalt. Nähes lõpuks oma autoriteeti kadumas, võtab ta meie elava arutelu termospudeli kokkupaneku metoodika osas kokku lausega ’we’ll discuss it between our sexlife’, vaatab oma sõnade kinnituseks Sandy suunas ning laseb viimasel end lõpuks puiklemata tuppa vedada.