Breakfasts in Belize

Epiloog.
Olen süüdi. Nende pikkade reisikirjadega on see kurb lugu, et kui neid ühe jutiga klaviatuurist välja ei tulista, siis kipuvad teised kuidagi sumbuma. Ja justnimelt siis, kui parasjagu põnevaks läheb. Ega ma õigupoolest teagi, miks see viimane tekst mu arvutisse sedasi seisma jäi. Sedakorda libistan edasi vanal rasval. Jutt ise (ehk siis 2008.aasta 'originaal') on siin:

Et siis on järjekordselt käes aeg vahetada riiki. Viimase Guatemala-hommikusöögi võtame koos Brendaga ette järveäärses kohvikus. Tänu veepiiril kulgevale kruusateele ja kuivale aastaajale on rookatuse ja muldpõrandaga söögipaiga kõik pinnad (mitte ainult horisontaalsed) kaetud ühtlase tolmukihiga. See ei takista meil oma einet nautimast. Brendal on paraku kogu kohalik raha otsa saanud ja näitsik leti taga kergitab USA dollareid nähes kerge hämminguga kulmu, kuid keeldub neid siiski vastu võtmast. Lepime kokku, et hommikusöögi eest maksan mina ja Brenda teeb mulle kunagi hiljem mõnes teises riigis selle eest õlle(d) välja. Saabuvad ka need ülemeelikud Ameerika tütrikud, kes eelmisel õhtul järve ääres tõsise pühendumusega rummi-koolat manustasid. Täna on nad millegipärast tunduvalt vaoshoitumas meeleolus.
Hotelli ees laetakse meid kahte väikebussi. Üks kahest osutub esimeses bensiinijaamas natuke vigaseks ning tema koorma kergendamiseks pagendatakse Jon meie juurde. Näeme esimest korda natuke kruusateed ja pisut rohkem teeremonti kui Mehhikos. Õnneks on järgmise peatuspaigani – San Ignacio, Belize – sõita vaid õige väheke üle saja kilomeetri, enamus sellest Guatemala pinnal. Piiripunkt on nagu Guatemala piiripunktid ikka (oi, ma olen neid muidugi suuremal hulgal näinud!). Riigist väljumise raha kasseeritakse seekordki 10 quetzaali nina pealt. Jon korjab taas passid kokku ning toob mõne aja pärast tembeldatult tagasi. Puhas rutiin. Meie värvikad isikud ei huvita kedagi.

Piiripunktis. Ross ja Derek on kogemata kaadrisse jäänud.

Loomulikult on platsis rahavahetajad. Belize’ rahaühik on dollar ja kurss on enam-vähem täpselt kaks Belize’ dollarit ühe USA oma vastu. Muuseas, eranditult kõigi rahatähtede esiküljel on kuninganna Elizabethi pilt! Belize, endine Briti Honduras on ainuke ingliskeelne Ladina-Ameerika riik. Kuigi see nende inglise keel esineb äraütlemata värvikates variatsioonides ning teinekord on sellest päris keeruline aru saada. Ja Guatemala pidavat Belize’ peale natuke pahane olema, sest viimasel on oma suurusega võrreldes üüratult pikk Kariibi mere rannikuala, Guatemalale on aga jäetud ainult pisikene ribakene Rio Dulce suudme ümber. Mustanahalisi on siin võrreldes Mehhiko ja Guatemalaga silmatorkavalt palju.
Piirilt edasi San Ignacio suunas läheme taksodega. Belize on sootuks teistsugune. (Hane) jalgadel majakesed puitbalustraadidega, millel korduvad luigemotiivid. Autosurnuaiad tee ääres. Suuri mägesid siin igatahes pole.

Meie peatuspaik on vahetult San Ignacio külje all asuv Midas Resort. Puumajakesed on metsa alla laiali pillutatud, enamus plekk-katusega ja ’jalgadel’, lisaks paar päris antiikse väljanägemisega savionni, millel jalgu all pole ja katus on roost. Saan minagi ühe sellise. Ja ega esimesel hetkel ei mõtlegi, et taoline öömaja pole kuigi džunglikindel.

Kaks kaadrit Midas Resortist. Looduslähedase katusega ehitis alumisel pildil on minu jagu.

Senikaua kui oma majakesi jagame, püüab paiga omanik Roger meid järjekindlalt veenda, et me koheselt sealt ka järgmise päeva hommikusöögi telliksime. See annab paraku absoluutselt vastupidise efekti – keegi ei soovi tellida hommikusööki, millega sind koheselt pärast saabumist lämmatada püütakse. Loomulik trots. Edasi (või siis ka tagasi) suundume butterfly-farmi. Mis on ühtlasi ka ööbimispaigaks juba Tikalis kohatud teisele GAPi grupile. Ootame seal pikalt oma lõunaeinet ja ajame samal ajal juttu paiga peremehega, kes on inglise päritolu. Meie palavusest muserdatud eksistentsi elavdavad kohalikud lemmikloomad – näiteks hiiglaslik karvane must ämblik, kes kuulub küll mürgiste liikide hulka, aga keda kartmatutel huvilistel võimalik silitada ja kätte võtta on. Millegipärast kolib Ross sedalaadi lemmikut nähes kiirelt teise lauda . Pärastlõuna sisustame tubinguga. Kes ei tea, mis see tubing on – see on nagu sama mis snowtubing, aga ilma lumeta (definitsiooni osas jõudsime Joniga isekeskis kokkuleppele ja Kanada delegatsioon oli ka nõus, austraallased ei arvanud midagi.). Ehk siis õhukummis kulgemine piki jõge. Eestis jõgede veetemperatuur on selle ala harrastamiseks arvatavasti natuke jahedavõitu, aga Belizes on jõevesi mõnevõrra soojem. Pärast vajaliku koguse kummide organiseerimiseks kulunud aega saadeti meid piki jõge teele. Pean ausalt tunnistama, et teist korda seda retke enam ette võtta ei viitsiks. Liiga vähe koski-kärestikke. Kevadised Võhandu-matkad on (või olid vähemalt vanasti, kui seal metsikult sai käidud) tunduvalt etemad-ekstreemsemad. Ometigi oskasid mõned meist oma rehvid kummuli keerata (kuidas, ei tea). Eks see rohkem tsiviliseeritud maailma turvaline meelelahutus ole. Aga maabumispaigast (Clarissa Waterfalls) transporditi meid loomulikult lahtiste pickup’idega kenasti Midasesse riideid vahetama, misjärel suundusime taas tuttavasse butterfly-farmi. Väike kripeldav kadedus (mina ka, mina ka) ajendas Joni käest uurima, miks MEIE GRUPP ei ööbi selles paigas (samuti majakesed džunglis, samas aga ka eraldi meeting-room koos täiesti sõltumatu söögitegemisvõimalusega). Selgus, et kõigile justnimelt selles paigas kohti ei jätku. Ja et edasi intirgeeriv olla – sinna kogunesime õhtul nimelt selleks, et kuulata kohalike reisiagentide pakkumisi järgmise päeva retkedeks. Midas Resort, kel omad kokkulepped teiste reisikorraldajatega, oleks küsinud analoogse ettevõtmise eest 10 dollarit per nägu (siinkohal räägime USA dollaritest). Kevini grupp oli valmistanud ka õhtusöögi, rummiga paraku seekord ei priisatud. Põhjus triviaalne – kohal oli GAPi projektijuht Kanadast, kes oli tulnud kontrollima kohalike grupijuhtide tööd ja turistide rahulolu sellega. Meie rahulolu antud ajahetkel vähendas tema kohalviibimine tunduvalt. Aga sellest vaikiti diskreetselt. Soovijad said loomulikult oma järgmise päeva reisid välja valida ja õhtu lõppes ootamatult varakult. Igaüks seisis seejärel silmitsi omaenda džunglionni ja selle seintel liikuvate kõigusoojaste elukatega.

Minu apartemendi sisevaade päevasel ajal

Proloog.
See on ka viimane autentne postitus. Nagu ma vististi juba varem maininud olen, on mu fotoka manuali tagaküljel selle reisi kohta alles mõned käsikirjalised märkmed. Ja loomulikult fotod. Pean aga häbiga tunnistama, et mu operatiivse reisipostitamise senine rekord piirdub kuuepäevase tripiga. See asub küll minu teises blogis. Kesk-Ameerika puhul piirdun edaspidi vist pigem fotodega.

Ps. Ja tegelikult ei saa ma aru, miks ma toona postitusele sellise pealkirja panin. Ehk oli mul mõte edasi kirjutada. (Issand hoidku, see on niigi pikk jutt - kes seda lugeda viitsiks!)