Kaks sõna Antigua kaitseks (üritan ilma emotsioonideta)

Minu blogi on täpselt niipalju avalik, kui selle külalised arvavad. Kuna ma seda oluliselt ei afišeeri, siis loodan, et mul on natuke rohkem vabadust monitorile manada just nimelt seda, mida ma mõtlen. Ja õigus pahane olla, kui keegi, kes on valinud endale võimaluse oma sõnumit tunduvalt suuremale auditooriumile edastada, ei tunneta vastutust selle sisu eest. Vihje on suunatud ajalehe Postimees ’Seiklejate blogile’, mis tänaseni veebilehel üleval. Ja minu kommentaar nimetet’ teksti meessoost autorile on seal samuti säilinud, kui keegi peaks viitsima otsida. Et miks ma nii kuri olen. Õigupoolest mitte kuri, vaid natuke nördinud. Kui sa tuled oma kodunt nii kaugele, siis võiks ju olla eesmärgiks otsida igas paigas midagi uut, erinevat, senitundmatut. Ning alati peaks üritama mõista selle paiga ajalugu, kuhu sa sattunud oled. Mina millegipärast ei tunnetanud Antiguat erilise ’turistilõksuna’ (OK, erinevalt Postimehe blogi autoritest oli mul rõõm sattuda näiteks Playa del Carmeni Mehhikos). Loomulikult torkab turistide olemasolu ca 30 000 elanikuga linnas rohkem silma kui miljonilinnas (Ciudad Guatemala), seda arvatavasti eriti Ülestõusmispühade ajal. Aga Antigua on vana. Ja kõik see vana on kuidagi hämmastavalt sulandunud tänasesse päeva. Ühel hetkel imetled iidse katedraali fassaadi, järgmisel aga avastad, et fassaad ongi kõik, mis kunagisest pompöössest rajatisest säilinud on. Ja vana kesta sees on kodu leidnud ööklubi või restoran (see ei ole Potjomkin, see lihtsalt ongi nii). Muinsuskaitsel pole siin midagi teha, sest kõik hooned peaksidki olema muinsuskaitse all. 1773.aasta maavärina-järgne ülesehitustöö kestab tänaseni. Antigua on nagu liivakivipaljand, kus ajalugu kihtide kaupa näha.

Inimene, kes ainult viis tundi selles linnas viibides leiab, et siin pole midagi vaadata, peaks esmalt üritama sügavale iseenese sisse vaadata. Ja repliigi korras – Antigua on kogunisti Guatemala kolmas pealinn. Kõigest muust aga järgmisel korral.

Äike Atitlani kohal

Meie järgmine peatuspaik – Panajachel – asub otse Atitlani järve kaldal. Lago de Atitlan hispaania keeles, Guatemaala suuruselt teine järv pindalaga 126 km², üle poole pisem kui meie Võrtsjärv. Vulkaanilise tekkega järve sügavuseks arvatakse see-eest olevat umbes 340 meetrit.

Teel bussijaamast hotelli üllatab meid kohalike toimekas sagin kitsastel linnatänavatel ja ainuüksi Suure Reede protsessiooniks loodavate imepäraste värvilisest liivast ’vaipade’ sünd otse möödujate silme all. Midagi sellelaadset näen esmakordselt elus. Õhus on ärevust.
Meie siinses hotellis temaatilise nimega Los Volcanos tervitab meid häälekas papagoi ning Mehhiko piirilt teelesaadetud seljakotid on vastuvõtus töötava poisi valvsa pilgu all kõik kenasti alles. Hotell ise on lausa neljakorruseline, lahtise trepikoja ja pikkade terrassidega tubade ees. (Ärge kujutage ette – see pole mingi klaasist spaa!). Kerge reanimatsioon duši all pärast pikka teekonda on lausa kohustuslik. Siis kohe raha vahetama. Tagasiteel hotelli kohtume juba Suure Reede protsessiooniga. Massiivsed kanderaamid (ma ei oska neid kuidagi paremini nimetada) kandjate õlul, suurim loomulikult Lunastaja veritseva kujuga, liikumas leinamuusika saatel aegluubis mööda tänavaid. Kõikjal lilled. Tegelikult on kõiges selles midagi taolist, mille lummusest meietaolised paadunud ateistid vist kunagi päriselt aru ei saa. Ja kõik need pikad kaunid värvilised vaibad rongkäiguliste jalge all pudenevad hetkega tolmuks.

Pärast mitte-nii-väga-kohustuslikku, aga see-eest meeleolukat õhtusööki kohalikus restoranis suundume taas linna peale. Ideega külastada mäe otsas asuvat kohalikku kirikut. Kirik on paraku suletud (ma ei teagi, mida me leida lootsime – jõuluaegseid kaunistusi ja kesköist missat äkki?) ning pöörame otsa taas all-linna suunas. Öö on ümbruse endasse matnud, aga inimesi (paljud neist silmatorkavalt joogised ja lärmakad) on tänavail liikumas massiliselt. Ning protsession kulgeb jätkuvalt melanhoolse tempoga mööda väikelinna tänavaid, põrmustades viimseid jäänuseid imelistest vaipadest oma jalge all. Umbes kella kuuest õhtul kuni keskööni, ainult kandjad on vahetunud.

Hommik algab kogunemisega hotelli ees. Ees ootab retk järvele – paadireis, jalgsimatk mööda Atitlani järske ja kaljuseid kaldaid ning seejärel hommikusöök miljonivaatega pisikeses pansionaadis. Selgeid vaateid ei ole siin ka päikesepaistelise ilmaga – vulkaanide tippe varjav udu hajutab kontrastid ning kogu natuke kaugem maailm paistab justnagu läbi häguse fookuse. Hoolimata läinudöistest pidustustest keeb elu ja kauplemine järverannal täie hooga. Pisike plastikpaat viib meid külla, kust algab jalgsimatk. (No ikka ihaldusväärse hommikueine poole, kuhu siis mujale). Ümbritsevast taimestikust ma parem ei räägigi. Keegi oleks nagu kõik mäeküljed, kus vähekegi huumust leidub, õitsvaid toataimi täis pikkinud. Või nagu Madli pärast Hong Kongi saabumist kuulutas – tead, siin kasvavad palmid otse maa seest välja! (Atitlani ääres palme siiski ei ole, aga kõiksugu sukulente ja muud eksootikat leidub küllaga). Ning meie hommikusöök on sajaprotsendiliselt kui mitte enamgi väärt seda retke, mis tema pärast ette sai võetud! Koha omanikud on hollandi (?) päritolu. Paiga story ulatub eelmise sajandi 80-ndatesse aastatesse ja einet oodates võib fotoalbumi abil selle loomise looga vabalt tutvuda. Siin ei toimu miski üleöö. Võib ainult ette kujutada, millise vaevaga on loodud järve kohale ulatuvad terrasid ja serpentiinidena keerlevad trepid alla vee äärde. (Hmm, betoonipump saabus ilmselt järvetsi, sest selle allalaskumist ülalpool kõrguvatelt kaljudelt saab ainult kretiin reaalseks pidada.) Kahjuks ei mäleta ma selle paiga nime, aga ... see on kindlalt nende kohtade nimekirjas, kuhu tahaks esimesel võimalusel tagasi minna. Ainuüksi selle vaate pärast, mis terrassilt avaneb.

Pärast Palenque hotelli basseini on see ka esimene võimalus ujuma minna. Vesi on meeldivalt karge. Ja kui kõik ausalt ära rääkida, siis ainus veekogu selle reisi kestel, milles ujumine meeldivalt karastav oli (Austraalia ja Kanada delegatsioon arvas küll vist midagi muud).

Edasi liigume külla nimega Santiago Atitlan. Ikka paadiga. Jon kinnitab, et siin on meil kindlasti võimalus näha siinset pühakut Maximoni. Just nimelt. Selleks on vaja sabast kinni saada mõnel paadisadamas jõlkuval kohalikul poisikesel, kes kahtlemata teab, millises peres Maximon praegu peatub. Nimelt liigub see tegelane kord aastas ühest asupaigast teise, ja täpipealt Holy Week’i ajal. Kuigi Maximon on oma nime poolest kombinatsioon Kolumbuse-eelsest maiade jumalast nimega Ma(a)m - kes on otsapidi seotud allmaailma kui ka viljakuse ja meheliku ’power’iga - ning väidetavalt 1600-te alul sealkandis tegutsenud katoliku preestrist nimega San Simon, tundub ta siiski olevat pigem inimlike omadustega natuke riukalik jumalus. No mida muud arvata pühamehest, kes armastab annetustena saada eelkõige rummi ja sigareid ning keda teinekord kutsutakse ka „mängurite ja joodikute pühakuks“. Oma usinatele kummardajatele on ta just nimelt maise rikkuse ja õnne toojaks, seda tihtipeale teiste arvelt. Selline natuke riukalik tüüp, kellega on ilmselt kasulik hästi läbi saada.

Aga pädeva teejuhi leidmine läheb kärmelt. Sätime end talle sappa ja alustame teekonda ülesmäge, liikudes mööda kitsaid räpaseid tänavaid ja nurgataguseid ning tehes aeg-ajalt mingeid arusaamatuid shortcut’e. Ajuti tundub nagu keerutaks poiss lihtsalt niisama meid eksitades mööda mingeid nurgataguseid. Lõpuks jääme pidama ühe umbes pooleteise-meetri laiuse ’käigu’ (selle kohta tänav öelda oleks selgelt ülepakutud) juurde ja poiss viitab ülespoole. Ridamisi halle madalaid maju, tihedalt üksteise külge ehitatud. Ühe sissepääs on ehitud värviliste lintidega – see ongi Maximoni kodu. Veel ukse taga antakse selge sõnum, et sisse võib küll niisama minna, aga pildistamise eest soovitakse väikest rahalist andamit (ettemaksuna muidugi). Leidub meiegi hulgas paar entusiasti, kes soovitud summa välja käivad. Nojah. Keda me muidugi ei näe, on Maximon ise, sest ta on eilsest rongkäigust surmani väsinud ehk siis ’he sleeps till Monday but we can see his picture with candles’ (umbes nii kõlas Joni tõlge antud juhtumi kohta). Muldpõrandaga ruum on imepisike ja pime, Maximoni pilt ’altaril’ on valgustatud väheste küünaldega ning näha pole õieti midagi. Mõned kohalikud (ilmselt pereliikmed ja nende külalised) istuvad altari ümber ja sumisevad poolihääli, näidates käeviipega kusagile üles parte poole, kus peategelane õndsa und pidavat magama. Me ka ei taha teda häirida ja asutame end edasi külatuurile.

Külastame kohalikku kirikut. Väljak selle ees ei sarnane tavapärasele ’plazale’, vaid on suur ja kõle munakividest plats. Tagasihoidliku väljanägemisega valge kirik ei olegi inimestest tulvil, mis sest, et on pühadeaeg. Mälestustahvel kiriku seinal on kui valus jälg Guatemaala ligi 40-aastasest kodusõjast, meenutades, palju inimesi siinkandis selle käigus hukka sai. Kusjuures, ehkki ametlikult loetakse sõja lõpuks aastat 1996, saame teada, et siinse kiriku preester tapeti 1998.aastal. Vähem kui kümme aastat tagasi, lausa lähiminevikus. See siin ei ole õnnelik paik – aastal 2005 põhjustasid orkaani Stan kaasatoodud paduvihmad siin maalihke koos tohutute mudalaviinidega, mis küla osaliselt enda alla matsid.
Selle küla lugu: http://www.santiagoatitlan.com/

Kiriku lähistel passivad rahvariideis lapsed lausa näivad ootavat, et neile tähelepanu pöörataks. Ja poseerivad meelsasti kaamerate ees, sirutades samaväärse entusiasmiga oma käed, et selle eest tasu saada (that’s the best part of it!). Lombakas vanamees müüb kiriku trepil värvilisi vilepille. Kauplemata siin osta ei tasu. Kuna kalkulaatoreid käepärast pole, läheb õilsa eesmärgi nimel käiku kogu mu kasin hispaania keele sõnavara. See on tegelikult üldse esimene ost, mille ma sellel reisil teen. Pool hinda alla pole ju paha?

Terve tee sadamani on nagu käsitööturg. Tekstiilkotid, vaibad, mütsid, T-särgid ja pisikestest pärlitest valmistatud ehted. Kõik erakordselt värvikirev. Varustame end õllega ja naudime seda melu, aeglaselt varjualuste vahel lonkides ja üht-teist käega katsudes. Tagasitee paadiga üle järve Panajacheli on jahedavõitu ja tuuline. Taevas on hall ja ähvardab vihmaga.

Õhtusöögiks lepime seekord kokku jalutuskäigu ning selle juurde vabal valikul kohalikku ’street food’i. Teoreetiliselt oleks see ju vahva. Praktiliselt .... kui ma treppidest üles Brendat ja Kathyt otsima lähen (neil on seekord tuba neljandal korrusel, vähemalt kahemiljonivaatega Atitlanile ja vulkaanidele), on noorem ja maskuliinsem osa meie seltskonnast ülemisel terrassil mõned lauad kokku jõudnud lükata ning teeb õhtusöögieelset aega parajaks stiilis ’istume enne teeleminekut’ ja väikese õlle seltsis. Kus on, sinna tuleb juurde. Õlut ja inimesi, ma mõtlen. Või siis vastupidi, sest summa ei olene teatavasti liidetavate järjekorrast. Räägitakse muusikast ja filmidest, toidust ja poliitikast. Mina kui mitte-seriaali ja mitte-ameerika-komöödiainimene ei väsi imestamast, kuidas nähtud filmid toovad Austraalia Ameerikasse ja teistpidi ning kuidas Ross suudab oma peaaegu täiesti arusaamatus austraalia inglise keeles üks-ühele tsiteerida mingeid eriti naljakaid kohti neist filmidest – ma vist ei saaks sellega eesti keeleski hakkama. Ning ülevaadet Põhja-Ameerika toitude eripärast (ehk siis valdavalt liha, valmistatud saja ühel erineval viisil) on ka huvitav kuulata, ehkki endal kordagi ’kulinaarne kell’ nende nimetuste peale lööma ei hakka. Seevastu poliitika ja poliitikud on igal pool ühesugused. Jon nimelt räägib, kuidas tema vanemad, kes on kogu aeg tavatsenud poliitikat ignoreerida, käisid esimest korda valimas ainult selleks, et Bush teist korda presidendiks ei saaks. Tuleb tuttav ette? Sama stsenaarium, ainult selle vahega, et vaevalt ükski Eesti võimukandja sedavõrd maailma mõjutada saaks nagu USA president.

„Poliitilise võitluse“ käigus oleme suutnud korraks reaalse maailma unustada. See on vahepeal jõudnud pilkasesse öhe mattuda. Ärevalt kõmisev kõu tõmbab pilgud järve ja vulkaanide suunas. Eredad sakilised välgunooled langevad sügavikku kui sabaga tähed, valgustades hetketi mägede kaugeid kontuure. Vihmahoog tabab linna, inimesed all tänavatel jooksevad kiirelt tänavale tekkivate lompide vahel. See vaatemäng kestab vaid loetud minutid.
Ja meie ’street food’? See transformeerub kiirelt neljaks suureks pizzaks nagu heas ameerika filmis. Umbes kolmanda õlleringi keskel jõuavad linnast tagasi ka Derek ja Sandy. Ülevoolavas meeleolus Derek annab meile kiire, kuid mitte eriti põhjaliku ülevaate kohalikust rock-kontserdist, mille aukülalised nad Sandyga olid olnud, vehkides sealjuures kingituseks saadud punase termospudeliga. Vastuseks meie provotseerivatele küsimustele, et kas see pudel üldse kasutuskõlblik on ja kas ta ikka lahti ka käib (stiilis ’tasuta saadud - ühekordseks kasutamiseks mõeldud’), otsustab Derek tulipunase ballooni kiirelt kohapeal demonteerida. Tuleb lahti küll, aga tagasi kokku panna ta seda enam ei suuda. Kuigi katsetab korduvalt. Nähes lõpuks oma autoriteeti kadumas, võtab ta meie elava arutelu termospudeli kokkupaneku metoodika osas kokku lausega ’we’ll discuss it between our sexlife’, vaatab oma sõnade kinnituseks Sandy suunas ning laseb viimasel end lõpuks puiklemata tuppa vedada.

Destino: Guatemala

Reede, 6.aprill. Stardime San Cristobalist Mehhiko-Guatemaala piiri poole veerand kaheksa paiku hommikul. Taas DVB ja hea kombe kohaselt panen kirja ka läbitud vahemaa – see on 175 kilomeetrit ning bussipilet maksab 106 peesot. Aga see on veel Mehhiko. Jon ei väsi meile rõhutamast, et Guatemaalas hakkab kõik sootuks teisiti toimima. Just nimelt. Järgneb värvikas kirjeldus selle kohta, mismoodi teispool piiri liigutakse. Ja võtmesõna on siinkohal chicken bus. Need on vanad ameerika koolibussid, Guatemaala ühistranspordi alustalad. Hellitusnimi ise tuleb sellest, et need ebareeglipäraselt liikuvad transpordivahendid on tihti reisijatest sedavõrd täis tuubitud, et pagasi jaoks ainuvõimalik koht on bussi katusel asuv alus. Seal siis sõidab nii elutu (näiteks seljakotid) kui ka elus pagas (näiteks kanad). Nii pagasi kui reisijate peale-mahalaadimine toimub äärmiselt tempokalt (ettevaatust – uimasematel on teinekord oht maha jääda) ning niipea, kui jõutakse bussi mahutavuse piirini, algabki sõit punktist A punkti B. Ei mingeid graafikuid ja kellaaegu. Konditsioneeridest ei ole mõtet unistadagi ja istekohta ei garanteeri sulle keegi. Ning punktis B jõuab pagas katuselt taas reisijateni (peaaegu vaba langemise teel), seejärel leitakse kiirelt järgmine buss, mis liigub enam-vähem sobivas suunas ja kõik algab taas otsast peale. Jon teab, et piirilt Panajacheli jõudmiseks tuleb sõita keskeltläbi seitsme-kaheksa chicken bus’iga. Egas tema T-särgi seljale ilmaasjata pole kirjutatud ’certified chicken bus surfer’.

See selleks. Igal juhul on enamus meist valmis taolise reisi läbi tegema. Nendele, kes seda liiga ekstreemseks hindavad, on olemas ka alternatiiv – piiripunktist võib van’i rentida. Maksab küll mingi koguse ekstradollareid, aga kes ütles, et mugavus midagi ei maksa?
Jõuame lõpp-peatusesse. Järgnevad mõned kilomeetrid eikellegimaad kahe riigipiiri vahel, mille läbimiseks võetakse taksod. Nägemiseni, Mehhiko!

Taksod panevad meid maha sõna otseses mõttes kusagil tagahoovis. Sealt piiripunktini tuleb minna omal jalal. Jon korjab kokku kõik meie passid ning organiseerib valutult piiriületuse. Kedagi ükshaaval üle ei vaadata, seega võib arvata, et kui dokumendid on korras, siis on Mehhikost Guatemaalasse astumine rohkem formaalsus. Lisaks nõutakse riiki sisenemise tasu. See pole teab mis suur – reeglina 10-20 kohalikku raha (quetzal). Miks see piiriületustasu suurus varieeruv on ja millest lõpphind sõltub, ei tea isegi Jon. Igatahes meie pääseme kümne rahaga näo kohta. Informatsiooniks kursi osas - üks USA dollar maksab umbes 7,5 quetzali. Loomulikult piiravad meid kohe rahavahetajad. Kõik, kes soovivad, vabanevad kohapeal kiirelt liigsetest peesodest või dollaritest ja kurss ei ole väidetavalt röövellik. Kuna mõned meist (Jill, Valerie ja Brenda) otsustavad, et nemad eelistavad mugavust kohalikule reisimisviisile, siis organiseerib Jon neile kähku ühe vaba väikebussi. Ja et seal piisavalt ruumi üle jääb, pakib kogu ülejäänud seltskond oma suured seljakotid samuti sinnasamasse (edasist sündmuste käiku arvestades erakordselt arukas otsus). Saadame nad lehvitades teele ning asume chicken bus’ide otsingule. Ikka kitsast ja tolmust tänavat mööda mäest üles. Aru ma ei saa, kuhu need bussid siin veel mahtuma peaksid?! Ainsad mõistlikud liiklusvahendid tänavate laiust ja kaldeid arvestades tunduvad olevat piiripunktis seisvad tuk-tukid. Ja mida ei ole, seda ei ole. Nimelt ei ole chicken bus’e mitte kusagil terves asulas. Ahoi, täna on ju Suur Reede! Ongi kogu olukord seletatud. Aga kuidas sellest välja tulla?

Üksikuid pisemaid bussikesi oli ju teel mäkke näha. Ning Jon alustab läbirääkimisi. Ta saab kaubale ühe päevinäinud väikebussi juhiga (oletan, et selline pisem Toyota, aga päris kindel ei ole, sest sõiduriist on nii vana ja lagunenud, et tavapäraste meetoditega selle marki tuvastada pole võimalik), kes arvab, et meid on mingi valemiga võimalik tema masinasse mahutada ning seejärel ka veel kusagile sõita. Kolmteist täiskasvanud inimest, lisaks bussijuht ja tema abiline, kelle põhiülesanne on sõidu ajal külgmist liugust kinni hoida (see nimelt ei sulgu korralikult). Juhi kõrvale pressitakse Derek (kui kõige suurem inimene) ja Sandy (perekonda ei tohi ju lahutada). Ülejäänud suruvad end kahele pikale istmele bussi põhiosas. Ja need, kes sinna enam ei mahu (Jon, Jo, Andreas ja Paul), leiavad koha taga pakiruumis, selg vastu bussi külge.

Mispeale tagaluuk enam muidugi kinni ei lähe. Liikumiskiirus ei saa sellise koorma puhul muidugi suur olla, aga vähemalt me liigume. Tee peal hüppab juht veel korraks kodunt läbi, ärevalt oma naist(?) otsides, kohtame paari relvastatud patrulli – musta riietunud korravalvurid tuttuute kiiskavate Toyota Hiluxidega -, kes meid peatumata läbi lasevad (bussijuhiga vahetatud hõigete järgi võib oletada, et neil on selles osas mingi diil) ning Derek filmib lakkamatult ümbritsevat maastikku, pea otsapidi küljeaknast väljast ja kogu aeg lakkamatult kommenteerides (oh, neid Dereki videoid tahaks kunagi näha küll). Lõppeks jõuame kusagile suuremasse linna ja meid pannakse maha mingile päris viisakate mõõtmetega asfaltplatsile. Edasi meie buss ei sõida. Jon on jätkuvalt hämmingus – it used to be hundred chicken buses here! – ning näitab tavaolukorra illustreerimiseks hoogsa käeviipega absoluutselt bussivabale väljakule.

Ainus liiklusvahend platsil on musta värvi pick-up. Juba teel siia nägime, et vähemalt kohalike jaoks on lahtises kastis sõitmine suht tavapärane liikumisvõimalus. Osa taolisi masinaid on varustet ka vastava raamiga, mille keskosas asuvast torust kastis püstiseisjad turvaliselt kinni hoida võivad. Õrritan Joni küsimusega, et äkki võtame sellesama auto. Korrata pole vaja. Jon asub juhiga läbirääkimistesse ning tema kutsuvast viipest võib oletada, et oleme leidnud uue transpordivahendi. Peatus tanklas (muuseas, tundub, et kütusehinnad on Mehhikos ja Guatemaalas enam-vähem samad; siinsed automaadid mõõdavad küll koguseid gallonites, aga kohmakad peastarvutused annavad ikkagi liitri hinnaks ca 6 peesot – kuna algandmeid ei ole kusagile fikseeritud, siis ärge püüdkegi neid arvutusi kontrollida) ning edasi tähtede poole. Mul on suisa luksuskoht juhi kõrval. Sellel on küll puhtpraktiline põhjus – kuna kabiini mahub kaks reisijat ja üks neist on kindlasti Derek, kes võtab enda alla väga palju ruumi, siis teine väljavalitu peab mahtuma võimalikult väiksele territooriumile (ehk ei tohi võtta peaaegu üldse ruumi). Kastiseltskond peab meie teekonna vapralt vastu. Muuseas, mõnedki neist – Britta, Tom ja Sandy nimelt – ei ole sugugi esimeses nooruses. See on suhteliselt lustlik ja mõnus reisimisviis, juhul kui läbitavad vahemaad on lühikesed ja autoga mägedesse ei ronita. Aga juba mõnikümmend kilomeetrit lahtises autokastis (orgudes võib ju olla kolmkümmend kraadi sooja) tugeva tuule käes ja mäetippudelt laskuvas jäises udus on katsumus, mis paneb reisijaid mõne aja pärast külmast kangestuma ja sunnib kiirelt seljakotist välja otsima kampsuneid-salle-mütse (ärge parem küsige, kuidas need peakatted peas püsivad). Igatahes on päralejõudmine järgmisesse suuremasse linna tõeline kergendus. Ja oh imet – siin on olemas ka chicken bus’id! Järgneva teekonna vältel õnnestub sõita kahega neist ja kõik on umbes nii nagu Jon kirjeldas. Vana kollane pika ninaga buss, millel on kaks sissepääsu – tagaotsast, pakiraami redeli kõrvalt ja eest juhi juurest – on meie saabudes juba rahvast täis. Ühesõnaga, valdavalt seisukohad (vana hea nõukaaeg tuleb meelde). Lisaks juhile on bussis ka piletimüüja. Rahvas pakib end bussi, piletimüüjapoiss seisab hea selle eest, et keegi ei laiutaks (muuhulgas organiseerib kiirelt paari lausega blondile tüdrukule istekoha :) - vanusetsensuuri siin ilmselt ei tunta) ning kui buss liikuma on hakanud, alustab piletiraha kasseerimist. See viimane ülesanne ei ole täistuubitud bussis just kergete killast. Enamuse sõiduajast kõõlub ta aga avatud esiuksel, annab signaali (st sikutab aeg-ajalt esiklaasi keskelt allarippuvat nööri), andmaks teeveeres seisjatele aegsasti teada, et tema bussis on veel vaba ruumi. Mägedes sõidetakse ikka täistuuridel, Mehhikole omast distsiplineeritust siin ei kohta. Ja muusika juhi pea kohal olevast CD-mängijast (nööriga pagasi tarvis oleva resti külge seotud) keeratakse viimse vindi peale. Kõrvadele on see tõsine katsumus. Aga noh, kuivõrd kohalike rütmide asemel valitakse pärast meie seltskonna sisenemist kiirelt valdavalt USA päritolu muusika, siis püüame selle külalislahkuse hääleka väljundiga siivsalt leppida. Teisest bussist õnnestub Jonil peaaegu maha jääda (meil on võimalus demonstreerida, kui kõva häält suudavad umbkeelsed turistid hädaolukorras teha), aga enne päikeseloojangut jõuame siiski täiesti ühes tükis Atitlani-äärsesse Panajacheli. Marsruudi Ciudad Cuauhtemoc (Mehhiko-Guatemaala piirilinn) – Panajachel pikkus on umbes 190 kilomeetrit. Selle läbimiseks kulutatud aeg jäi meil umbes viie tunni kanti ning selleks kasutasime ainult(!) nelja erinevat transpordivahendit. Ning kusagil seal mägedes elab ka pisike tõmmu Guatemaala tüdruk, kes bussist väljudes üksisilmi väga valgete juuste ja kahvatu nahavärviga reisijat piidles, siis aeglaselt oma käe välja sirutas, et teda ettevaatlikult puudutada.

Naeratage inimestele!

San Cristobal de Las Casas

Endine Chiapas’e pealinn asub 2110 meetri kõrgusel merepinnast. Piirkonnas on hulk maiade külasid, mille elanikud kõnelevad jätkuvalt vanu keeli ja peavad au sees omi traditsioone. Tõsi, need on kohati osavalt segunenud konkistadooride poolt sisse toodud katoliikluse tõekspidamiste või vähemalt selle väliste elementidega. Miski pole nii, nagu näib. Igatahes on mägismaade maiad olnud läbi ajaloo tüki maad sõjakamad kui tasandike omad. Juba hispaanlastest sissetungijatel oli nendega omal ajal kõvasti tegemist.

Mäest üles – mäest alla, jälle kitsad tänavad ja koloniaalarhitektuur. Kirik kõrgel mäel ja selle juurde viiv laiade astmetega hiigeltrepp. Õhtud on siin jahedad ja vaiksed. Ning inimesed tänavatel ei tundu just üleliia rõõmsatena, pigem sellised veidike umbusklikud, kinnised ja endassetõmbunud.

Nagu tavaliselt pärast pikka päevateekonda alustame õhtusöögiga. Seekord Mehhiko-Prantsuse restoranis teisel korrusel suure ümmarguse laua ümber ja küünlavalgel. Minu valitud ’kolmekäiguline’ kannab pealkirja Tequila Sunrise ja koosneb kõrvitsasupist ja kanafileest. Tegelikult saab selle õhtusöögi ise komplekteerida, valides kahe supi ja kahe prae vahel. Kolmas, kohustuslik komponent on jook (seda valida ei saa). Aga ma vist ei pea ütlema, mis nime see kannab. Ja kogu see ilu maksab vaid 70 kohalikku raha + tip (tavaliselt umbes 10% arvest). Ja ei mingit õlut sel õhtul!

Ühtlasi räägime järgmise päeva plaanidest. Võimalik on minna kohalike maiade küladesse või siis mägedesse Aqua Azuli koskedele. Midagi oli ilmselt veel, aga kuna need ilmselt kahe eelmainituga konkureerida ei suutnud, siis on nad tänaseks ka mälust pühitud. Valiku tegemine on keeruline. Äkki on veel kolmas variant – lisapäev Cristobalis? Unistada ju võib. Igatahes otsustan külade kasuks.

Hommikul ärkan ärevalt vara, juba kelle kuue paiku. Hea rahulik aeg linnas jalutamiseks. Kaarti mul muidugi pole, aga linn ei ole kah teab-mis-suur ning hea õnne korral on kusagilt kõrgemast punktist alati võimalik mõni orientiir leida. Ja kõrgustesse kisub mind alati. Leian päris kiirelt tee kiriku juurde, mis mäeküljel troonib. Üles viiv trepp on dekoreeritud koerajunnidega, inimesi tee peal ma ei kohta. See-eest pühapaiga ümbruses on kohalikke enamgi kui kellaaega arvestades eeldada võiks. Peamiselt kooliealised noored, tardunud poolunes erinevatesse poosidesse, pilgud tühjad ja udused, mõned lausa magamas. Istepinkidel, tugimüüridel, treppidel. Jääb mulje, nagu oleksid nad kõik siinsamas ööbinud ja ootaksid pikisilmi kiriku uste avamist. Ma ei söanda – ja mu olematu hispaania keel ei võimaldagi – küsida, miks nad siin on ja mida nad siin teevad. Tunnen end tulnukana teiselt planeedilt.

Jälle alla, ärkava linna kitsastele tänavatele. Plaza servas asuv internetikohvik tundub hommikusöögiks sobivat. Menüüd nähes põrkun muidugi järjekordselt munaprobleemiga. Üha enam hakkab tunduma, et igahommikusest kohustuslikust munasöömisest – fried eggs, scrambled eggs, omelet – pääsemiseks polegi muud varianti kui taimetoitlaseks hakkamine. Teine hommikusöögi-alternatiiv on muidugi continental, mis paraku koosneb valdavalt saiast ja kõhtu sellest nagunii täis ei saa. Mul ei ole midagi munade vastu, ma söön neid küll, aga kindlasti mitte igal hommikul. Taoline muna-saiasöömine võrduks kroonilise kõhukinnisusega. Ja see ei ole kindlasti minu unistuste top kümnes. Teine mure, millega maadlen, on see, kuidas sümpaatsele noormehele, kes mind teenindab, selgeks teha, et ma võtaks oma kohvi arvuti juurde ja oleks samal ajal internetis. See on VÄGA KEERULINE. Mitte niivõrd minu kesise hispaania keele oskuse tõttu, vaid pigem seepärast, et siin tavaliselt vist nii ei käituta. Esimene internetikülastus selle reisi kestel. Arvuti kõneleb minuga loomulikult hispaania keeles. Väga hull ei olegi. Saan selgeks sõna cedar, lisaks jõuan kohvi juua ja lasen pool hommikusöögist endale kaasa pakkida. Aeg, mida varahommikul tundus piiramatult olema, hakkab otsa saama.

Indiaani küladesse sõidame kahe väikebussiga. Meie kohalik giid on samuti juuripidi esimesest külastatavast hõimust pärit. Tuleb välja, et kunagi lahkunuid sellesse külla enam tagasi ei võeta. Tegemist on kommuuniga, kus hoitakse au sees vanu uskumusi ja tavasid ning võõrad, kes kombeid ei tunne, pole sugugi teretulnud. Korra järgi valvavad heledatest uhutud villast tuunikates kohalikud mehed. Mida siis teha ei tohi? Ei tohi pildistada hõimupealikke (pealikud, muuseas on valitavad ja see on valitu jaoks suhteliselt kulukas amet tänu igasugustele tseremooniatele ja pidustusetele, mida nad oma kulu ja kirjadega rahvale korraldama peavad). Kuna värviliste lintidega kaunistatud peakatteid (need ei ole mitte sombreerod, vaid meenutavad pigem kauboikaabusid) kandvad pealikud on meie plazale saabumise ajal parasjagu kiriku ees seismas, siis ei tohi esialgu ka kirikut pildistada. Lihtinimesi võib küll pildistada. Sellel keelul on järgmine põhjus: oma pildiga sa võtad ära tüki pildistatava hingest, vigastad teda. Ja et tehtud kurja heastada, on vaja ohvreid tuua (samamoodi, kui näiteks siis, kui mõni loom sind hammustama peaks), et vigastatu kiiremini terveneks. Mulle muuseas ei meeldigi väga inimesi jäädvustada. Ja teooria, et sedaviisi röövitakse tükk hingest, on igati asjakohane selle väljavabandamiseks (loomulikult on variant B ehk siis küsida pildistatavalt luba). Kirik küll külas on, aga katoliku preestrit seal pole. See ei pidavatki siinkandis teab-mis haruldane olema.

Kuna käimas on holy week ehk siis lihavõtteelne nädal, on kirik lootusetult ülerahvastatud. Rohkelt lilledega ehitud, viiruk suitsemas ja igas vanuses inimesed kirikupõrandal (raske on nende vahel teed leida ilma kellelegi peale astumata) mediteerimas-palvetamas. Ja kokakoolat joomas. Viimast on seal lausa kastidena ja tuuakse üha juurde. Selle koolaga on üks veider värk. Mehhiko on teatavasti üks nimetet joogi suurimaid tarbijaid maailmas (väidetavalt suuruselt teine turg). Kummastav on, et oma traditsioonidest ja uskumustest kõigi hispaanlaste tulekust möödunud sajandite kestel kinni pidanud maiad on selle niimoodi omaks võtnud ja lausa kultusjoogiks teinud. Kristuse vere veider metamorfoos, mis muud. Ja tühjaksjoodud kestad kõikjal looduses vedelemas.

Kohalikku surnuaeda näeme ka. Need, mis eemalt tunduvad puitristidena, ei ole seda tegelikult teps mitte. Ümarate otstega ristid sümboliseerivad hoopis männipuud ja on pärit hispaanlaste-eelsest ajast. (Jälle on maiad suutnud kristlastele tünga teha!)

Teise küla rahvas on võõraste suhtes sõbralikum (õigupoolest, nagu kinnitab meie giid, on kõik põliselanikud väga sõbralikud ja tolerantsed, aga eeldavad samas, et nende külalised ilmutavad samavõrra suurt mõistmist nende tavade ja uskumuste suhtes – mis peaks loomulikult olemagi elementaarne kellelegi külla minnes) ja mingeid suuremaid keelde meile sedakorda ette ei loeta. Nagu ikka, näeb kirikuesine plaza välja viks ja viisakas ning hooned selle ümbruses on kenasti eredavärvilised. Päris külaelu, mis jääb keskusest eemale, on hulga hallim ja troostitum. Muldpõrandaga, ilma värvkatte ja krohvita kivimajad – alasti, nii nagu loodud – ja tolmavad kitsad tänavad. Uhutud villaseid ürpe siin ei näe. Paar kuuma tortillat, otse meie silme all küpsetatud ja seejärel tagasiteele Cristobali suunas.

Nüüd on mul missioon. Mingil kergemeelsel hetkel sai Madlile lubatud, et saadan igast riigist, mida külastan, talle postkaardi. Kuna homme ootab meid juba Guatemaala, siis on tagumine aeg esimene kolmandik oma lubadusest täide viia. Hotellist saab linnakaardi ning vastuvõtus töötava poisi ja Joni abiga märgitakse postkontori asukoht minu jaoks kaardile. Jon kirjutab igaks juhuks paberi tagaküljele asutuse hispaaniakeelse nimetuse – correos – ja nii ma oma kolgata teekonda alustangi. Miks just postkontor? Sellepärast, et see on ainus paik, kust on võimalik osta postmarke ja ühtlasi ka ainus võimalus kaarti postitada (kaart on mul juba olemas). Kõik tundub olevat imelihtne, aga pole seda lähemal vaatlusel hoopiski (ei, ma ei eksinud ära, kui keegi seda peaks arvama). Maja, mida otsisin, oli täiesti olemas, ainult et ei näidanud mingitki märki sellest, et ta kuidagiviisi tegutseks – pean silmas näiteks silti lahtiolekuaegadega. Küllap olnuks mehhiklaste postisüsteemile pihtasaamiseks vaja hoopis kauem kohapeal viibida. Kaart jäigi saatmata.

See-eest tegin hulga linnapilte, jalutasin nõrkemiseni kohalikul turul (ah mis ilus käsitöö) ja maandusin lõpuks hotelli vastas asuvas väikeses veinibaaris. Et lubada endale esmakordselt klaasike head kohalikku veini. Mida ma muidugi ei saanud. See-eest sain hispaania veini (enim oligi Mehhikos näha Hispaaniast ja Tšiilist pärit veine), mis maitses üpris hää ning kohalikust soomlasest vestluskaaslase. Kergelt hipistunud (ja väikestviisi juba joogine) tüüp tuvastas eksimatult minu skandinaavialähedase päritolu ja otsustas, et võib muga seepeale soome keeles rääkima hakata. Täiesti ebaõnnestunult, sest soome keelt ei oska ma mitte sugugi. Igatahes sain teada, et ta oli siin juba aastaid elanud ja kodumaale tagasipöördumise plaane polnud mehel teps mitte. Cristobal pidavat olema põhjamaalasele ideaalne koht – ainuke paik Mehhikos, kus on normaalne kliima –, suhteliselt odav ning turistide ülekülluse üle ka kurta ei saavat. Ja tal oli kõigis punktides õigus.

My bed in a jungle .... or jungle in my bed

Bussisõit Meridast Palenquesse on vähemasti hetkel meie reisi pikim. Umbes 530 kilomeetrit ja täpselt 332 peesot. Alguses seesama poolkõrbeline-võsane maastik, siis vaade Mehhiko lahele paremal küljel, natuke teeremonti (nagu Eestis) ning seejärel hakkab maastik muutuma. Enam ei ole nii kuiv. Rohkem rohelust, mõned veesilmad, laugjad mäed. Hoonete betoonist lamekatused asenduvad tasapidi roost (kõrrelistest) ja tsingitud plekist viilkatustega. Päike paistab kõrgelt, aga bussis on külm nagu tavaliselt. Palenque asula (või on see väiksemat sorti linn?) tänavad on traditsiooniliselt kitsad ja meil jääb üle jätkuvalt imestada, kuidas siinsed bussijuhid neis oludes manööverdada suudavad. Kuna hotell asub linnast väljas, on Jonil järjekordselt võimalus meile taksod võtta. Puud on siin nii suured ja maanteed tüki maad kitsamad kui üleval Yucatanil. Palavusele (mis pärast bussist väljumist meid peaaegu et jalust rabab) lisandub tüki maad suurem õhuniiskus. Mõned kilomeetrid taksosõitu ja pööramegi metsa vahele. Midagi sootuks erinevat senistest hotellidest. Meid ümbritseb korraga džungel täis elu. Seekord on Brenda kord privaatsust nautida, mis tähendab, et jagan esmakordselt tuba Kathyga. Hotell koosneb õigupoolest väiksemat sorti madalatest õlgkatustega majakestest, mis on džunglisse kenasti laiali pillutatud. Ülevalpool on telkimispaigad. Lisaks turistidele on siin püsiva peatuspaiga leidnud seltskond hipisid, kes vastuvõtu juures ehteid müüvad. Ja siin on bassein! Vesi on muidugi madal ja liiga soe. Ning kõik need taimed ümberringi! Ühesõnaga, kõik on totaalselt teistmoodi. Selle eest, et basseinis ja mujal territooriumil kuuleks valdavalt inglise keelt, hoolitsevad arvukad ameerika ja kanada turistid. Pärast kerget värskendust duši all (konditsioneere ei ole ega tule) koguneme õhtusöögilauda. Alustuseks kokteil kohalikest komponentidest. Kurat teab, millest see koosneb, aga sarnaneb mu meelest natuke mojito’le. Igatahes alkohol, mis sinna sisse segatakse, on pärit antiikse välimusega pudelist baarmani seljataguselt riiulilt ja meenutab värvuselt .....hmm.... uriini. Kui mul mõnikord ka nende kohalike jookide nimed meelde jääksid, võiks seda juba peaaegu progressiks nimetada. Aga see on hea. Nagu ka õhtusöök. Aga seoses hommikusöögiga on Kesk-Ameerikas kogu aeg mingid kiiksud mängus. Siin näiteks tuleb see juba õhtul ette tellida (pidavat hommikul kiiremini saama, mis on üsna kahtlane väide) ja ühtlasi samas ka tellitu eest maksta. Nagu oleks hommikusöök mingi viiekäiguline dinner a’la carte restoranis või oleks levinud praktika lahkuda toidu eest tasumata. No ma ei tea. Võib-olla ameeriklastel ongi selline komme.
Pimedaks läheb siin varakult, mis tähendab, et pikkade valgete suveõhtutega harjunud põhjamaalasel on ajataju totaalselt nihkes (see on nagunii nihkes, kasvõi ajavahet arvestades). Sumiseme mõnda aega õhtusöögilauas, siis võtame mõned ekstraõlled ja kolime basseini äärde edasi. Ja ei suuda vastu panna kiusatusele ette võtta esimene night-swimming. Tuppa riideid vahetama minnes selgub, et oleme vahepeal ühe elaniku võrra rikkamaks saanud - vannitoa seinal patseerib häirimatult kolossaalsete mõõtmetega pruun mardikas. Nojah, kui oled otsustanud oma voodikoha džunglisse broneerida, pole välistatud, et tükikese džunglit aeg-ajalt ka oma voodist leiad. Igatahes tundub nähtud elukas suhteliselt ohutuna ning jätame ta omapäi tuppa toimetama.

Hommik on varajane. Palenque varemete jaoks on meil loetud tunnid, sest juba enne lõunat peame startima San Cristobali suunas.
Palenque on iidsetest maia varemetest arvatavasti enim uuritud paik. See, mis hetkel silmale näha, on vaid väike osa kunagisest hiilgusest. Meie kohalik giid ütleb – te arvate, et need on mäed, mis siin meie ümber on? Tegelikult on need hoopis veel väljakaevamata templid. Igatahes vaatepilt, mis lühikese mäkketõusu järel kesk džunglit korraga avaneb, sunnib kiirelt kaamerat haarama. Justkui kardaks seda kõike kaotada. Palenque ajalugu loetakse varasest klassikalisest perioodist. Kas ma juba kusagil jõudsin mainida, et maiade ajaloo klassikaliseks perioodiks peetakse ajavahemikku 250-900 aastat pärast Kristuse sündi? Ühesõnaga, kõik see siin on püsinud aukartustäratavad 2000 aastat. Esimest korda saame piiluda templite sisemusse. Näiteks kambrisse, kust läinud sajandi 50-ndatel leiti muumia. Sissepääs sinna on kaetud õlgkatusega, sest iidsed värvid pelgavad päikest. Kitsas koridor piki astmestikku ja pisikesed kongid. Giidi jutustus vereohvritest. Muuseas, preestrid vigastasid vereohvri toomisel jumalatele ka iseendid, isegi puu, mille okastega seda tehti, kasvab siinsamas.

No see ei ole muidugi täpselt seesama puu, vaid tema noorem liigikaaslane. Palenque maiad olid osavad rajama ka insenertehnilisi võrke – tõestuseks tänini säilinud akveduktid. See linn on väike suur ime. Ülalt vaadates on võimalik rohkem kaamerasse haarata, aga tegelikud mastaabid jäävad sedaviisi hoomamatuks. Ja džungel ümber linna, tihe ja ähvardav, varjates kiivalt suuremat osa siinsete maiade saladustest. Rohkem pilte, vähem juttu. Üks tore lehekülg neile, kes enamat teada soovivad: http://learningobjects.wesleyan.edu/palenque/. Ja minu vabandused – ma ei ole elav entsüklopeedia. Nii et üleliia palju fakte pole nüüd ega edaspidi oodata.

Koguneme sissepääsu juurde, varustades end joogiveega ja haarates möödaminnes üht-teist söödavat näpu vahele. Siis kiirelt tagasi ööbimispaika seljakottide järgi ja taas bussi peale. Jon, ettenägelik inimene pakub kõigile reisitablette. Sest ees ootab pikk teekond mägedes. Buss väljub Palenquest kell 11:35 ning San Cristobali saabume (vist?) kella kuue paiku õhtul. Vahemaa, mis selle aja jooksul läbitud saab, on kõigest 180 kilomeetrit. Väikese tehte abil on kärmelt võimalik kindlaks teha, millise kiirusega nende mägede käänulistel tõusudel-langustel liigutakse. Tõuseme järjest kõrgemale. Taimestik muutub – džungli lopsaka lehttaimestiku asemel näeme üha rohkem okaspuid. Ja maapind on loomulikult taas kuivem ja kivisem. Kõrgematelt kohtadelt paistavad vaid järgmised mäed, siis taas järgmised. Asulaid näeb harva. Mina igatahes silma kinni ei saa, sest sedapalju on vaadata. Chiapas, The Highlands. Zapatistide pesapaik.