Bussisõit Meridast Palenquesse on vähemasti hetkel meie reisi pikim. Umbes 530 kilomeetrit ja täpselt 332 peesot. Alguses seesama poolkõrbeline-võsane maastik, siis vaade Mehhiko lahele paremal küljel, natuke teeremonti (nagu Eestis) ning seejärel hakkab maastik muutuma. Enam ei ole nii kuiv. Rohkem rohelust, mõned veesilmad, laugjad mäed. Hoonete betoonist lamekatused asenduvad tasapidi roost (kõrrelistest) ja tsingitud plekist viilkatustega. Päike paistab kõrgelt, aga bussis on külm nagu tavaliselt. Palenque asula (või on see väiksemat sorti linn?) tänavad on traditsiooniliselt kitsad ja meil jääb üle jätkuvalt imestada, kuidas siinsed bussijuhid neis oludes manööverdada suudavad. Kuna hotell asub linnast väljas, on Jonil järjekordselt võimalus meile taksod võtta. Puud on siin nii suured ja maanteed tüki maad kitsamad kui üleval Yucatanil. Palavusele (mis pärast bussist väljumist meid peaaegu et jalust rabab) lisandub tüki maad suurem õhuniiskus. Mõned kilomeetrid taksosõitu ja pööramegi metsa vahele. Midagi sootuks erinevat senistest hotellidest. Meid ümbritseb korraga džungel täis elu. Seekord on Brenda kord privaatsust nautida, mis tähendab, et jagan esmakordselt tuba Kathyga. Hotell koosneb õigupoolest väiksemat sorti madalatest õlgkatustega majakestest, mis on džunglisse kenasti laiali pillutatud. Ülevalpool on telkimispaigad. Lisaks turistidele on siin püsiva peatuspaiga leidnud seltskond hipisid, kes vastuvõtu juures ehteid müüvad. Ja siin on bassein! Vesi on muidugi madal ja liiga soe. Ning kõik need taimed ümberringi! Ühesõnaga, kõik on totaalselt teistmoodi. Selle eest, et basseinis ja mujal territooriumil kuuleks valdavalt inglise keelt, hoolitsevad arvukad ameerika ja kanada turistid. Pärast kerget värskendust duši all (konditsioneere ei ole ega tule) koguneme õhtusöögilauda. Alustuseks kokteil kohalikest komponentidest. Kurat teab, millest see koosneb, aga sarnaneb mu meelest natuke mojito’le. Igatahes alkohol, mis sinna sisse segatakse, on pärit antiikse välimusega pudelist baarmani seljataguselt riiulilt ja meenutab värvuselt .....hmm.... uriini. Kui mul mõnikord ka nende kohalike jookide nimed meelde jääksid, võiks seda juba peaaegu progressiks nimetada. Aga see on hea. Nagu ka õhtusöök. Aga seoses hommikusöögiga on Kesk-Ameerikas kogu aeg mingid kiiksud mängus. Siin näiteks tuleb see juba õhtul ette tellida (pidavat hommikul kiiremini saama, mis on üsna kahtlane väide) ja ühtlasi samas ka tellitu eest maksta. Nagu oleks hommikusöök mingi viiekäiguline dinner a’la carte restoranis või oleks levinud praktika lahkuda toidu eest tasumata. No ma ei tea. Võib-olla ameeriklastel ongi selline komme.
Pimedaks läheb siin varakult, mis tähendab, et pikkade valgete suveõhtutega harjunud põhjamaalasel on ajataju totaalselt nihkes (see on nagunii nihkes, kasvõi ajavahet arvestades). Sumiseme mõnda aega õhtusöögilauas, siis võtame mõned ekstraõlled ja kolime basseini äärde edasi. Ja ei suuda vastu panna kiusatusele ette võtta esimene night-swimming. Tuppa riideid vahetama minnes selgub, et oleme vahepeal ühe elaniku võrra rikkamaks saanud - vannitoa seinal patseerib häirimatult kolossaalsete mõõtmetega pruun mardikas. Nojah, kui oled otsustanud oma voodikoha džunglisse broneerida, pole välistatud, et tükikese džunglit aeg-ajalt ka oma voodist leiad. Igatahes tundub nähtud elukas suhteliselt ohutuna ning jätame ta omapäi tuppa toimetama.
Pimedaks läheb siin varakult, mis tähendab, et pikkade valgete suveõhtutega harjunud põhjamaalasel on ajataju totaalselt nihkes (see on nagunii nihkes, kasvõi ajavahet arvestades). Sumiseme mõnda aega õhtusöögilauas, siis võtame mõned ekstraõlled ja kolime basseini äärde edasi. Ja ei suuda vastu panna kiusatusele ette võtta esimene night-swimming. Tuppa riideid vahetama minnes selgub, et oleme vahepeal ühe elaniku võrra rikkamaks saanud - vannitoa seinal patseerib häirimatult kolossaalsete mõõtmetega pruun mardikas. Nojah, kui oled otsustanud oma voodikoha džunglisse broneerida, pole välistatud, et tükikese džunglit aeg-ajalt ka oma voodist leiad. Igatahes tundub nähtud elukas suhteliselt ohutuna ning jätame ta omapäi tuppa toimetama.
Hommik on varajane. Palenque varemete jaoks on meil loetud tunnid, sest juba enne lõunat peame startima San Cristobali suunas.
Palenque on iidsetest maia varemetest arvatavasti enim uuritud paik. See, mis hetkel silmale näha, on vaid väike osa kunagisest hiilgusest. Meie kohalik giid ütleb – te arvate, et need on mäed, mis siin meie ümber on? Tegelikult on need hoopis veel väljakaevamata templid. Igatahes vaatepilt, mis lühikese mäkketõusu järel kesk džunglit korraga avaneb, sunnib kiirelt kaamerat haarama. Justkui kardaks seda kõike kaotada. Palenque ajalugu loetakse varasest klassikalisest perioodist. Kas ma juba kusagil jõudsin mainida, et maiade ajaloo klassikaliseks perioodiks peetakse ajavahemikku 250-900 aastat pärast Kristuse sündi? Ühesõnaga, kõik see siin on püsinud aukartustäratavad 2000 aastat. Esimest korda saame piiluda templite sisemusse. Näiteks kambrisse, kust läinud sajandi 50-ndatel leiti muumia. Sissepääs sinna on kaetud õlgkatusega, sest iidsed värvid pelgavad päikest. Kitsas koridor piki astmestikku ja pisikesed kongid. Giidi jutustus vereohvritest. Muuseas, preestrid vigastasid vereohvri toomisel jumalatele ka iseendid, isegi puu, mille okastega seda tehti, kasvab siinsamas.
No see ei ole muidugi täpselt seesama puu, vaid tema noorem liigikaaslane. Palenque maiad olid osavad rajama ka insenertehnilisi võrke – tõestuseks tänini säilinud akveduktid. See linn on väike suur ime. Ülalt vaadates on võimalik rohkem kaamerasse haarata, aga tegelikud mastaabid jäävad sedaviisi hoomamatuks. Ja džungel ümber linna, tihe ja ähvardav, varjates kiivalt suuremat osa siinsete maiade saladustest. Rohkem pilte, vähem juttu. Üks tore lehekülg neile, kes enamat teada soovivad: http://learningobjects.wesleyan.edu/palenque/. Ja minu vabandused – ma ei ole elav entsüklopeedia. Nii et üleliia palju fakte pole nüüd ega edaspidi oodata.
Koguneme sissepääsu juurde, varustades end joogiveega ja haarates möödaminnes üht-teist söödavat näpu vahele. Siis kiirelt tagasi ööbimispaika seljakottide järgi ja taas bussi peale. Jon, ettenägelik inimene pakub kõigile reisitablette. Sest ees ootab pikk teekond mägedes. Buss väljub Palenquest kell 11:35 ning San Cristobali saabume (vist?) kella kuue paiku õhtul. Vahemaa, mis selle aja jooksul läbitud saab, on kõigest 180 kilomeetrit. Väikese tehte abil on kärmelt võimalik kindlaks teha, millise kiirusega nende mägede käänulistel tõusudel-langustel liigutakse. Tõuseme järjest kõrgemale. Taimestik muutub – džungli lopsaka lehttaimestiku asemel näeme üha rohkem okaspuid. Ja maapind on loomulikult taas kuivem ja kivisem. Kõrgematelt kohtadelt paistavad vaid järgmised mäed, siis taas järgmised. Asulaid näeb harva. Mina igatahes silma kinni ei saa, sest sedapalju on vaadata. Chiapas, The Highlands. Zapatistide pesapaik.
