DVB – Digital Video Bus

Ärevuses ja varasest stardist uimasena suundume bussijaama. See asub meie Cancuni hotellist minnes umbes ümber nurga, väga lähedal järelikult. Mehhiko bussiliiklus on täiesti omaette teema. Ilma igasuguse irooniata, see on lihtsalt suurepärane ja toimib ka juhul, kui reisija hispaania keelt ei oska. Piletid on nimelised, istekohta on võimalik valida (asi käib arvutis, umbes samal viisil nagu meil teatripiletite ostul) ja eelmüügi lisatasu ei rakendata. Tegelikult ostab meie grupile bussipiletid muidugi Jon, seega keeleoskuse puudumise pärast keegi põdema ei pea. Domineerivaid bussiettevõtteid on kolm või neli, meie kasutame oma reisil kahe teenuseid – ADO ja OCC. Reisijana erilist vahet ei näe. Pagasi anname ära pakiruumi, saades vastu unikaalse numbriga pagasikaardi. Sama numbriga kartongiriba kinnitatakse klammerdajaga ka äraantava koti külge. Elu nagu lennujaamas. Kuigi seljakoti tagasisaamisel lausa iga kord seda kaarti näha ei küsita. Bussijuht seisab ukse kõrval, tervitab reisijaid, kontrollib piletit ja ütleb igaühele, mis on ta istekoha number. See kõik käib muidugi hispaania keeles, mis tähendab, et esimestel kordadel kohmetu reisija ainult naeratab, noogutab ja vastab ’gracias’, ilma et ta öeldust halligi aru saaks. Tegelikult sõidame me Mehhikos ainult esimese klassi bussidega. Need bussid on raudselt varustatud konditsioneeriga, istmevahed on ’a la America’, iga putka juures ei peatuta ja reisi märksõna on DVB. Ehk siis Digital Video Bus. Analoogselt lennukitega on neisse bussidesse paigaldatud monitorid, millel siis reisi kestel lakkamatult filme näidatakse. Valdavalt action’it, aga samas näiteks hispaaniakeelse versiooniga Narnia kroonikatest (’Lõvi, nõid ja riidekapp’) õnnestub mul kohtuda tervelt kaks korda. Keelevõhiku õnn - valdavalt on tekstid ingliskeelsele originaalile peale loetud, mitte subtiitritega dubleeritud – laseb mul soovi korral pakutavat repertuaari ignoreerida ja süüdimatult magada.

Aga alustuseks näidatakse kõigilt ekraanidelt turvavideot. Nimelt on Mehhiko bussid varustatud turvavöödega ja ontlik video demonstreerib joonisfilmi formaadis, kui mõistlik on ikka need vööd reisi ajaks kinnitada. Mõni teeb seda, mõni mitte. Õigupoolest ma ei teagi, kas see ongi kohustuslik ja kas turvavöö mittekasutamise eest ka mingeid karistusi on ette nähtud. Kuna möödunud lennureis on natuke liiga värske ja valus mälestus, siis vähemalt mina end istme külge ei ahelda. Üldiselt tundub, et need bussid peavad kehtivatest liikluspiirangutest punktuaalselt kinni, nii et lennutunnet kordagi ei teki, isegi mägedes mitte. Oma osa sõidukiiruse piiramisel on muidugi ka ohtratel ’lamavatel politseinikel’. Erinevalt meie väikesest koduvabariigist, kus nimetet’ mikroreljeef on levinud valdavalt linnatänavatel on Mehhikos nendega pikitud ka sellised magistraalid, mida võiks võrrelda Tallinn-Tartu maantee neljarealise fragmendiga. Muidugi sellistes kohtades, kus see on arvatavasti põhjendatud – peale- ja mahasõitude juures ning suuremates asulates. Ning nendele ’hüpetele’ on reeglina varakult tähelepanu juhitud liiklusmärkidega, umbes nagu meil raudteeülesõidukohtadele. (Hmm, objektiivne olles on meie raudteeülesõidukohtade mõju autode tervisele vist umbes sama ....). Keelavaid ja sõidukiirust piiravaid liiklusmärke on igatahes hämmastavalt vähe, mis viitab sellele, et teetõkised täidavad oma ülesannet mehhiklaste temperamendi taltsutamisel piisavalt hästi.

Eesti ja Mehhiko bussireisi suurim erinevus lisaks vahemaadele ja DVB-le? Kui kodumaal on tavaliselt bussis võimalik endalt riideid maha koorida, siis Mehhikos tuleb kindlasti bussi soojad riided kaasa võtta, mis sest, et väljas on üle kolmekümne kraadi sooja. Kuus tundi konditsioneeritud bussis võib ka põhjamaalasele jäine elamus olla. (You know, what I mean?) Nii jätabki Jon iga kord enne pikemat bussireisi Mehhikos meile hotelli valvelauda sõnumi, mis alati sisaldab fraasi ’and don’t forget to take your warm clothes with you’.

Bussipileti hind marsruudi Cancun – Chichen Itza on 150 peesot. Peeso kurss USA dollari suhtes on praktiliselt sama, mis eesti kroonil, seega hinnavõrdlus Mehhiko-Eesti ei kuulu kõrgema matemaatika valdkonda. So let’s start the trip!

Aprill .... esimene aprill !!!

Oma telefoni kasutan ma äratuskellana. Sellepärast ei võtnud ma ka laadijat kaasa. Üks korralik aku kestab ju 24 päeva, kui teda sihtotstarbeliselt (võimalikult vähe) kasutada. Kestis ka, kusjuures.

Tegelikult natuke taustajuttu. Et nii suur aferist ma nüüd ka pole, et päris ihuüksi nii kaugele sõita. Pealegi ei oska ma sõnagi hispaania keelt (või enne reisi algust ei osanud). Minu reisikorraldaja pealkiri on GAP Adventures ja see on päritolult Kanada firma. Nad korraldavad reise väikestele gruppidele praktiliselt kogu maailmas. Tavaliselt algab reis punktis X ja lõpeb punktis Y, mis tekitab mõnevõrra probleeme soodsate edasi-tagasi lennupiletite hankimisega. Sest alguspunkti kohalejõudmine ja lõpp-punktist kodumaale tagasisaamine on igaühe enda asi. Grupid on väikesed – 10...15 inimest ja tour-leader ei ole mitte traditsiooniline giid, vaid inimene, kes garanteerib peavarju ööseks, transpordi punktist A punkti B, annab nõu, kuhu minna õhtust või hommikust sööma või millist vaatamisväärsust kusagil vaatama minna. Ja teab enam-vähem, palju see kõik maksab. Luksuslikke hotelle ei maksa oodata (mitte et ma teaks, mida see sõna üleüldse tähendab), konditsioneerid ei ole garanteeritud (kuigi paaris kohas on need olemas), liikumiseks kasutatakse ühiskondlikku transporti (bussid, van’id, paadid) ja oma seljakotti kannab igamees ise. Selline reisimisviis annab suhteliselt suure võimaluse oma retke omaenda äranägemise järgi kujundada.

Esimesel ühisel hommikusöögil jagatakse lisaks retke kaardile välja ka hotellide nimekiri, mille tagaküljele on targu kirja pandud reisimehe kümme käsku (The Traveller’s Ten Commandments). Ühtlasi peame kirja panema oma nimed, meiliaadressid, reisikindlustuse numbrid ning hädaabinumbri kodumaal. Seda viimast ei lähe õnneks kellegil vaja.

Kiire tutvustus (kui keegi arvab, et mulle midagi esimese korraga meelde jäi, siis ta eksib): laua ümber istub hetkel kolm austraallast (Jill, Valerie, Ross), kolm britti (Jo-Jo + Paul), kena vanem abielupaar Taanist (Britta ja Tom), kaks kanadalast (Brenda ja Kathy), üks sakslane (Andreas) ning grupijuht Jon (kes on ameeriklane, pärit Georgiast). Ja mina olen muidugi ainus eestlane. Loo peategelaste vanus on arvatavasti kusagil vahemikus 25-65 eluaastat. Meridas liituvad meiega veel Derek ja Sandy (Austraalia). Derek on rahvuselt tegelikult tšehh, kes kodumaalt lahkus saatuslikul aastal 1968. Kes veel mäletab Praha kevadet? Mina igatahes ei mäleta. Ainus vabandus on, et ei saagi mäletada. Meie kodune keel on loomulikult english selle erinevates variatsioonides.

Jon'i sõnul (ja küllap tema juba teab) on meie seltskond suurepärane. Mis tähendab otsetõlkes, et grupis on mõned suitsetajad ja ei ole õnneks ainsatki taimetoitlast. Esimesest punktist tuleb aru saada nii, et Jon, kes on ise suitsetaja, on sama tuuri teinud läbi grupiga, milles tõepoolest ei olnud ainsatki suitsetajat, aga see-eest oli üks lastega perekond. Selleks, et järeltulevat põlve pahede küüsi langemisest hoida, pidi Jon iga kord kusagile nurga taha suitsetama hiilima. Ja tundis end sellest hoolimata üsna näruselt. Suitsetamine on muidugi pahe. Aga sellest taimetoitlaste teemast ei saanudki ma päriselt aru, sest minu arust oli kõikjal, kus söömas käisime, saadaval vähemalt(!) paar einet ka nendele, kes liha ei söö. Ehk oli tegemist mingite ekstremistidega? Kui nende seas oli munavihkajaid, siis võib seda isegi mõista.

Ikka 31.märts. (New York on päriselt ka olemas!)

Kui lennuki rattad puutuvad maandumisrada, puhkeb salongis aplaus (saan alles hiljem teada, et see pidigi tavaks olema. Loomulikult, 9-tunnise lennureisi lõpus on õnnelik maandumine igati hurraahüüdeid ning aplausi väärt!). Enne seda on küll hetkeks tunne, et maandume otse vette. Pilvelõhkujaid näen seekord siiski vaid pilvepiirilt.
JFK neljas terminaal, passikontroll. Hiiglaslikku järjekorda nähes on esimene emotsioon, et siia ma jäängi. Usinad, valdavalt mustanahalised vormiriietuses ametnikud aga suunavad inimesi valjuhäälsete hõigetega ühe või teise boksi juurde ning saba liigub üllatavalt kärmelt. Kõigepealt sõrmejälg vasakult nimetissõrmelt, seejärel paremalt, siis palun vaadake kaamerasse! Ongi minu esmakordne sisenemine Ameerika Ühendriikidesse dokumenteeritud. Ametnik küsib naeratades, millal mu Mehhiko lend väljub ja mida ma NY-s vahepealse aja teha kavatsen. Ausõna, ma ei tea.
Korjan üles oma seljakoti ja suundun maandumispaigaga tutvuma. Tegelikult väljub JetBlue Cancuni lend hoopis kuuendast terminaalist (ja mul pole halli aimugi, kui suur JFK on). Tean, et sinna pääseb transpordivahendiga, mille nimi on AirTrain. Väljub terminaali teiselt korruselt ja meenutab maapinnast kõrgemal liikuvat metrood. Kahjuks on see reis küll erakordselt lühike. Õigupoolest asuvad neljas, viies ja kuues terminaal nii lähestikku, et tavaolukorras võiks neid vahemaid ka omal kahel jalal läbida. Praegu teatab aga infoviit, et ehitustööde tõttu on nimetet jalakäijate läbipääs suletud.
Kuues terminaal on puhtalt JetBlue jagu, mis tähendab et siit väljuvad valdavalt riigisisesed lennud. Näeb natuke kulunum välja kui neljas (ja on ka väiksem), aga järgnevate tundide jooksul saab mulle siiski päris koduseks. Liikumine kahe tasapinna vahel käib loomulikult eskalaatoriga. Check-in on esimesel korrusel, kohvikud-kauplused (valdavalt) ja väravad lendudele teisel. Terminaali ümber lakkamatu autode vool. Masinad liiguvad kolmes reas teosammul ümber hoone. Aeg-ajalt peatudes, et inimesi ja pagasit peale võtta või maha laadida. Peatunud auto taha takerdujad manööverdavad vähem või rohkem edukalt kõrvalrajale, et järgmisele ringile edasi liikuda. Või omakorda peatuda. Politseivormis tegelased dirigeerivad seda liikumist vähesel määral vile ja käeviibetega. Parkimist pole ette nähtud (tegelikult on, aga kusagil kaugemal, selleks spetsiaalselt ettenähtud kohtades).
Terminaali esimesele korrusele on pargitud ratastoolid, mis leiavad hooti usinat kasutamist. Hmm .... neid asjandusi tüürivaid lennujaamateenistujaid võiks vist ratastoolijuhtideks kutsuda? Igatahes on JFK kuuendas terminaalis ratastoole märksa rohkem kui Tallinna lennujaamas tavapäraselt taksosid.
Teisele poole on üles seatud hulganisti check-in automaate. Kohalikele lendudele toimubki check-in ainult automaatide kaudu (mina seda muidugi esialgu ei tea), teenindusletid on vaid pagasi äraandmiseks. Selleks, et inimesed tarbetult pagasisabas ei seisaks (pagasi äraandmiseks peab pardakaart juba olemas olema), kannab hoolt järjekordne mustanahaline lennujaama teenistuja, aeg-ajalt valjuhäälsete hõigetega küsides, kas kõigil on juba check-in tehtud. Proovin siis ka seda automaati. Kasutamine on imelihtne. Aparaat tuvastab sind kas su krediitkaardi järgi (kui oled sellega pileti ostnud) või siis broneeringu numbri järgi. Kasutan viimast varianti, sest minu broneeringu tegi reisibüroo. Süsteem tuvastab kähku mu isiku ja aparaat trükib välja paberi, mis võiks idee järgi küll olla pardakaart, aga tegelikult teatab mulle:
- OOPS! Your destination is not eglible for kiosk check-in. Please take this coupon to a JetBlue representative.
Nii ma saangi teada, et pardakaartide väljastamine välislendudele käib ka siin vanal kombel. Võtan terminaali teisel korruse kohvikust endale veel ühe suure latte (õhtud on siin jahedavõitu ja väsimus annab ka omajagu tunda) ning tõmban end mõnusasti toolile kerra. Kohe-kohe saab lennukile.
Nii lihtne see siiski ei ole. Millegipärast reageerivad turvaväravad minu isikule valulise piiksuga, no ja loomulikult palutakse mul kohe kõrvale astuda. Ei ole, ei ole mul mingeid metallesemeid, välja arvatud kaks püksinööpi. Pärast ülimalt põhjalikku läbiotsimist selgub, et ei olegi midagi kahtlast. Välja arvatud turvaväravad, mis on ilmselt ülitundlikuks reguleeritud. Igatahes silmanurgast saan piiluda, kuidas üks vormiriietuses ametnikest korduvalt läbi nendesamuste väravate edasi-tagasi käib ja midagi seal toimub, enne kui inimesi uuesti läbi laskma hakatakse. Ega keegi mu ees sellepärast vabanda. Võiks isegi öelda, et kohtlemine on rõhutatult ebasõbralik, hoolimata sellest, et ma ühtegi reeglit tegelikult ei rikkunud. Igatahes esitan endale kontrollküsimuse: kumb ma siis olen - kas potentsiaalne narkokuller või hoopis islami terrorist? Aga see on teema, mille üle USA lennujaamades nalja heita ei tohi. Ega ma seda kelleltki kõva häälega küsima lähegi.
JetBlue reklaamib end laiade istmevahedega (pikad inimesed, võite vabalt jalad välja sirutada!) ja rohkete TV programmidega, mida lennu ajal võimalik vaadata (Congratulations! Your seat comes with 36 channels of DIRECTV programming.) Ma ei hooli eriti kummastki variandist. Ma isegi enam ei tea, kaua ma järjest ärkvel olen olnud. Võtan ühe kuuma šokolaadi ja uinun silmapilkselt.
Ja ongi Cancun! See viimane neli tundi lendu läks küll ruttu. See-eest avaneb võimalus pikemalt aega sisustada Cancuni lennujaama passikontrollis. Kas siis hilise saabumisaja tõttu (tõenäoliselt 23:40 kohaliku aja järgi, mis ei ole päris kindel, sest samal ööl läheb Mehhiko üle suveajale) või mingil muul põhjusel lookleb passikontrolli ees hiiglaslik järjekord, mis ei liigu just üleliia kiiresti. Kui hiiglaslik, saan aru alles siis, kui selgub, et saba algab kusagil terminaali teise korruste sügavustes ja kulgeb sujuvalt hoone esimesele korrusele, kus siis asjaomased ametnikud istuvad. Magan püstijalu. Palav on (äärmiselt ebaõiglane süüdistus, sest tegelikult on lennujaamas konditsioneeritud õhk. Lihtsalt mulle tundub, et on palav ja õhku ei ole). Kaks tundi sabatamist ON TERVE IGAVIK.
Väljas on kottpime, soe ja niiske ning hulk hõiklevaid taksojuhte püüab endale kliente. Pean oma taksofirma üles leidma, mis sellises segaduses ei olegi eriti kerge ülesanne. OK, need kaks poissi terve suure valge Fordi bussiga (suuremad kui Eestis tavaliselt need minibussid on) on mind kogu selle aja oodanud! Ja on sedavõrd uudishimulikud, kui nende vähene inglise keele oskus seda võimaldab. Õigupoolest ei saa ma nagunii aru, kus ma olen või kuhu me sõidame. Pealegi on pime. Igatahes esimene hispaaniakeelne sõna, mis mulle selle teekonna kestel selgeks õpetatakse, on cerveza (ehk siis eesti keeles õlu). Ja nagu edasised päevad näitavad, on see tõepoolest igapäevaseks eluks hädavajalik teadmine.
Hotelli saabudes olen sunnitud üles ajama oma toakaaslase Brenda (kes on pärit Kanadast, aga näeb välja nagu jaapanlanna). Teoreetiliselt on mul pisut rohkem kui kolm tundi uneaega, sest hotelli vastuvõttu jäetud kirja kohaselt kohtume hommikusöögilauas kell seitse. Tegelikult algab lärmakas tänavaelu tüki maad varem, kohe kui valgeks läheb. Hoolimata sellest, et hotellitoad asuvad sisehoovis, on tavapäraste akende puudumise tõttu iga viimane kui üks väljastpoolt tulev heli tuppa kuulda.

Ja need olid esimesed pildid esimesest hotellist (ikka väljastpoolt, sest seal oli rohkem elu ja õisi).



Ausõna, Cancunist ei tea ma rohkem midagi.

31.märts. Tartu – New York

Kirjutatud lennukis:
Uuhhh .... esimene ehmatus üle elatud. Istun Prahas Czech Airlines’i Airbus’is ja ootan, et algaks lend New Yorki.
Ei, tegelikult ei ole minu jaoks veel järgmine päev. Sest järgmine päev on siis, kui öö vahel on. Normaalsed inimesed magavad öösiti, mitte ei paki asju. Seega on erakordselt pikk päev, mis ei ole veel lõppenud.
Üldiselt olen happy. Terje hoolitseb Madli lille eest ja ülemine naaber korjab neljapäeviti postkastist Ekspressi (loodetavasti ka selle postkaardi, mille Madli umbes kaks nädalat tagasi mulle Bangkokist saatis).
Jõudsin üllatuda Tartu aktiivse ööelu üle (või on kell neli juba hommik?). Rahvahulgad - valdavalt nooremapoolsetest meessoost isenditest koosnevad – liikumas kaootiliselt bussijaama, Statoili tankla ja MacDonalds’i ümbruses.

Kirjutatud hiljem:
Liinibuss on pooltühi ja sellega saab otse Tallinna lennujaama. Loobun oma jakist ja lasen seljakoti kilesse pakkida, mille järel see kohe poole väiksemad mõõtmed omandab. Turvakontrollis tuleb loobuda lisaks väiksele seljakotile (ehk siis käsipagasile) ka jalanõudest.
– Kas teil üleriideid ei olegi?
- Ei. (Kohas, kuhu ma lähen, pole neid arvatavasti väga vaja, aga ma mõistan, et see lend on esialgu ainult Prahasse).
- Astuge kõrvale, palun. (Oleks ma eales aimanud, et see kordub edaspidi kõikjal! Ja turvaväravad isegi ei piiksatanud, kui ma sealt läbi läksin!)
Tšehhide auks peab ütlema, et nad on vist vähesed, kes Euroopa-sisestel lendudel economy – reisijatele veel süüa annavad. Vähemalt läheb lend rutem, sest vaadata pole midagi – meist allpool on esialgu ainult paksud pilved. Minu seljakott läheb aga otse New Yorki.

Kirjutatud lennukis:
Asi nimega Transfer Desk, Praha lennujaam. (Sooja on viis kraadi ja päike paistab. Tegelikult ei saa sellest terminaalis sees olles muidugi eriti aru.) Järjekord leti ees on üllatavalt pikk. Ja esimene lause, mida kuulen, kui teenindaja on suutnud tšehhi keelelt inglise keelele ümber orienteeruda:
- Sorry, your flight is overbooked.
Enne kui ma sellele miskitmoodi verbaalselt reageerida jõuan, pakutakse kiirelt hotelli Prahas ja lendu järgmisel päeval. Vot sellise asjade käigu vastu tärkab minus küll tõsine protest.
- See ei saa võimalik olla! Ma ostsin selle pileti juba kaks kuud tagasi (hmm, ja olen seega teie üritust selle aja jooksul krediteerinud!) ja lendan NY-st edasi Mehhikosse! Ma pean tingimata homme hommikul Cancunis olema!
- Ma ei näe siit, et te kuhugi edasi lendate.
Otsin oma kotist JetBlue lennubroneeringu ja igaks juhuks ka GAP’i voucheri. Need paberid panevad teenindaja pisut mõtlema. Mõned kiired telefonikõned tšehhi keeles ning mul palutakse oodata – ehk nad saavad siiski midagi teha. Ja saavadki. Veerandtunnise ootamise järel ulatatakse ihaldatud pardakaart lennule Praha – New York. Ja poolteist tundi kahe lennu vahel saabki valutult sisustatud. Viimane aeg turvakontrolli minna. Ja mis te arvate, mida ma kuulma pean (nüüd on siis esimene copy-paste koht lausest -astuge kõrvale, palun-)? Õnneks selgub, et mul ei ole jätkuvalt midagi keelatut kaasas ning olen seega nende õnnelike seas, keda lennukile lubatakse.

* * *
Lõunasöögi ajal lendame üle Inglismaa ja Iirimaa (Blackpoolist Belfasti suunas), seejärel suundume Atlandi ookeanile. Välistemperatuur -55ºC, lennukõrgus ca 9800 km ja keskmine kiirus 900 km/h, kõikumisega pisut siia-sinnapoole. Erinevalt Kesk-Euroopast on taevas Iirimaa kohal pilvitu. Magada eriti ei õnnestu, sest väljas on vastikult valge ja iste on ebamugav. Voodiga pole saanud kohtuda juba tervelt 32 tundi. New York on umbes 4200 km ehk siis viie poole lennutunni kaugusel.