Kui lennuki rattad puutuvad maandumisrada, puhkeb salongis aplaus (saan alles hiljem teada, et see pidigi tavaks olema. Loomulikult, 9-tunnise lennureisi lõpus on õnnelik maandumine igati hurraahüüdeid ning aplausi väärt!). Enne seda on küll hetkeks tunne, et maandume otse vette. Pilvelõhkujaid näen seekord siiski vaid pilvepiirilt.
JFK neljas terminaal, passikontroll. Hiiglaslikku järjekorda nähes on esimene emotsioon, et siia ma jäängi. Usinad, valdavalt mustanahalised vormiriietuses ametnikud aga suunavad inimesi valjuhäälsete hõigetega ühe või teise boksi juurde ning saba liigub üllatavalt kärmelt. Kõigepealt sõrmejälg vasakult nimetissõrmelt, seejärel paremalt, siis palun vaadake kaamerasse! Ongi minu esmakordne sisenemine Ameerika Ühendriikidesse dokumenteeritud. Ametnik küsib naeratades, millal mu Mehhiko lend väljub ja mida ma NY-s vahepealse aja teha kavatsen. Ausõna, ma ei tea.
Korjan üles oma seljakoti ja suundun maandumispaigaga tutvuma. Tegelikult väljub JetBlue Cancuni lend hoopis kuuendast terminaalist (ja mul pole halli aimugi, kui suur JFK on). Tean, et sinna pääseb transpordivahendiga, mille nimi on AirTrain. Väljub terminaali teiselt korruselt ja meenutab maapinnast kõrgemal liikuvat metrood. Kahjuks on see reis küll erakordselt lühike. Õigupoolest asuvad neljas, viies ja kuues terminaal nii lähestikku, et tavaolukorras võiks neid vahemaid ka omal kahel jalal läbida. Praegu teatab aga infoviit, et ehitustööde tõttu on nimetet jalakäijate läbipääs suletud.
Kuues terminaal on puhtalt JetBlue jagu, mis tähendab et siit väljuvad valdavalt riigisisesed lennud. Näeb natuke kulunum välja kui neljas (ja on ka väiksem), aga järgnevate tundide jooksul saab mulle siiski päris koduseks. Liikumine kahe tasapinna vahel käib loomulikult eskalaatoriga. Check-in on esimesel korrusel, kohvikud-kauplused (valdavalt) ja väravad lendudele teisel. Terminaali ümber lakkamatu autode vool. Masinad liiguvad kolmes reas teosammul ümber hoone. Aeg-ajalt peatudes, et inimesi ja pagasit peale võtta või maha laadida. Peatunud auto taha takerdujad manööverdavad vähem või rohkem edukalt kõrvalrajale, et järgmisele ringile edasi liikuda. Või omakorda peatuda. Politseivormis tegelased dirigeerivad seda liikumist vähesel määral vile ja käeviibetega. Parkimist pole ette nähtud (tegelikult on, aga kusagil kaugemal, selleks spetsiaalselt ettenähtud kohtades).
Terminaali esimesele korrusele on pargitud ratastoolid, mis leiavad hooti usinat kasutamist. Hmm .... neid asjandusi tüürivaid lennujaamateenistujaid võiks vist ratastoolijuhtideks kutsuda? Igatahes on JFK kuuendas terminaalis ratastoole märksa rohkem kui Tallinna lennujaamas tavapäraselt taksosid.
Teisele poole on üles seatud hulganisti check-in automaate. Kohalikele lendudele toimubki check-in ainult automaatide kaudu (mina seda muidugi esialgu ei tea), teenindusletid on vaid pagasi äraandmiseks. Selleks, et inimesed tarbetult pagasisabas ei seisaks (pagasi äraandmiseks peab pardakaart juba olemas olema), kannab hoolt järjekordne mustanahaline lennujaama teenistuja, aeg-ajalt valjuhäälsete hõigetega küsides, kas kõigil on juba check-in tehtud. Proovin siis ka seda automaati. Kasutamine on imelihtne. Aparaat tuvastab sind kas su krediitkaardi järgi (kui oled sellega pileti ostnud) või siis broneeringu numbri järgi. Kasutan viimast varianti, sest minu broneeringu tegi reisibüroo. Süsteem tuvastab kähku mu isiku ja aparaat trükib välja paberi, mis võiks idee järgi küll olla pardakaart, aga tegelikult teatab mulle:
- OOPS! Your destination is not eglible for kiosk check-in. Please take this coupon to a JetBlue representative.
Nii ma saangi teada, et pardakaartide väljastamine välislendudele käib ka siin vanal kombel. Võtan terminaali teisel korruse kohvikust endale veel ühe suure latte (õhtud on siin jahedavõitu ja väsimus annab ka omajagu tunda) ning tõmban end mõnusasti toolile kerra. Kohe-kohe saab lennukile.
Nii lihtne see siiski ei ole. Millegipärast reageerivad turvaväravad minu isikule valulise piiksuga, no ja loomulikult palutakse mul kohe kõrvale astuda. Ei ole, ei ole mul mingeid metallesemeid, välja arvatud kaks püksinööpi. Pärast ülimalt põhjalikku läbiotsimist selgub, et ei olegi midagi kahtlast. Välja arvatud turvaväravad, mis on ilmselt ülitundlikuks reguleeritud. Igatahes silmanurgast saan piiluda, kuidas üks vormiriietuses ametnikest korduvalt läbi nendesamuste väravate edasi-tagasi käib ja midagi seal toimub, enne kui inimesi uuesti läbi laskma hakatakse. Ega keegi mu ees sellepärast vabanda. Võiks isegi öelda, et kohtlemine on rõhutatult ebasõbralik, hoolimata sellest, et ma ühtegi reeglit tegelikult ei rikkunud. Igatahes esitan endale kontrollküsimuse: kumb ma siis olen - kas potentsiaalne narkokuller või hoopis islami terrorist? Aga see on teema, mille üle USA lennujaamades nalja heita ei tohi. Ega ma seda kelleltki kõva häälega küsima lähegi.
JetBlue reklaamib end laiade istmevahedega (pikad inimesed, võite vabalt jalad välja sirutada!) ja rohkete TV programmidega, mida lennu ajal võimalik vaadata (Congratulations! Your seat comes with 36 channels of DIRECTV programming.) Ma ei hooli eriti kummastki variandist. Ma isegi enam ei tea, kaua ma järjest ärkvel olen olnud. Võtan ühe kuuma šokolaadi ja uinun silmapilkselt.
Ja ongi Cancun! See viimane neli tundi lendu läks küll ruttu. See-eest avaneb võimalus pikemalt aega sisustada Cancuni lennujaama passikontrollis. Kas siis hilise saabumisaja tõttu (tõenäoliselt 23:40 kohaliku aja järgi, mis ei ole päris kindel, sest samal ööl läheb Mehhiko üle suveajale) või mingil muul põhjusel lookleb passikontrolli ees hiiglaslik järjekord, mis ei liigu just üleliia kiiresti. Kui hiiglaslik, saan aru alles siis, kui selgub, et saba algab kusagil terminaali teise korruste sügavustes ja kulgeb sujuvalt hoone esimesele korrusele, kus siis asjaomased ametnikud istuvad. Magan püstijalu. Palav on (äärmiselt ebaõiglane süüdistus, sest tegelikult on lennujaamas konditsioneeritud õhk. Lihtsalt mulle tundub, et on palav ja õhku ei ole). Kaks tundi sabatamist ON TERVE IGAVIK.
Väljas on kottpime, soe ja niiske ning hulk hõiklevaid taksojuhte püüab endale kliente. Pean oma taksofirma üles leidma, mis sellises segaduses ei olegi eriti kerge ülesanne. OK, need kaks poissi terve suure valge Fordi bussiga (suuremad kui Eestis tavaliselt need minibussid on) on mind kogu selle aja oodanud! Ja on sedavõrd uudishimulikud, kui nende vähene inglise keele oskus seda võimaldab. Õigupoolest ei saa ma nagunii aru, kus ma olen või kuhu me sõidame. Pealegi on pime. Igatahes esimene hispaaniakeelne sõna, mis mulle selle teekonna kestel selgeks õpetatakse, on cerveza (ehk siis eesti keeles õlu). Ja nagu edasised päevad näitavad, on see tõepoolest igapäevaseks eluks hädavajalik teadmine.
Hotelli saabudes olen sunnitud üles ajama oma toakaaslase Brenda (kes on pärit Kanadast, aga näeb välja nagu jaapanlanna). Teoreetiliselt on mul pisut rohkem kui kolm tundi uneaega, sest hotelli vastuvõttu jäetud kirja kohaselt kohtume hommikusöögilauas kell seitse. Tegelikult algab lärmakas tänavaelu tüki maad varem, kohe kui valgeks läheb. Hoolimata sellest, et hotellitoad asuvad sisehoovis, on tavapäraste akende puudumise tõttu iga viimane kui üks väljastpoolt tulev heli tuppa kuulda.
JFK neljas terminaal, passikontroll. Hiiglaslikku järjekorda nähes on esimene emotsioon, et siia ma jäängi. Usinad, valdavalt mustanahalised vormiriietuses ametnikud aga suunavad inimesi valjuhäälsete hõigetega ühe või teise boksi juurde ning saba liigub üllatavalt kärmelt. Kõigepealt sõrmejälg vasakult nimetissõrmelt, seejärel paremalt, siis palun vaadake kaamerasse! Ongi minu esmakordne sisenemine Ameerika Ühendriikidesse dokumenteeritud. Ametnik küsib naeratades, millal mu Mehhiko lend väljub ja mida ma NY-s vahepealse aja teha kavatsen. Ausõna, ma ei tea.
Korjan üles oma seljakoti ja suundun maandumispaigaga tutvuma. Tegelikult väljub JetBlue Cancuni lend hoopis kuuendast terminaalist (ja mul pole halli aimugi, kui suur JFK on). Tean, et sinna pääseb transpordivahendiga, mille nimi on AirTrain. Väljub terminaali teiselt korruselt ja meenutab maapinnast kõrgemal liikuvat metrood. Kahjuks on see reis küll erakordselt lühike. Õigupoolest asuvad neljas, viies ja kuues terminaal nii lähestikku, et tavaolukorras võiks neid vahemaid ka omal kahel jalal läbida. Praegu teatab aga infoviit, et ehitustööde tõttu on nimetet jalakäijate läbipääs suletud.
Kuues terminaal on puhtalt JetBlue jagu, mis tähendab et siit väljuvad valdavalt riigisisesed lennud. Näeb natuke kulunum välja kui neljas (ja on ka väiksem), aga järgnevate tundide jooksul saab mulle siiski päris koduseks. Liikumine kahe tasapinna vahel käib loomulikult eskalaatoriga. Check-in on esimesel korrusel, kohvikud-kauplused (valdavalt) ja väravad lendudele teisel. Terminaali ümber lakkamatu autode vool. Masinad liiguvad kolmes reas teosammul ümber hoone. Aeg-ajalt peatudes, et inimesi ja pagasit peale võtta või maha laadida. Peatunud auto taha takerdujad manööverdavad vähem või rohkem edukalt kõrvalrajale, et järgmisele ringile edasi liikuda. Või omakorda peatuda. Politseivormis tegelased dirigeerivad seda liikumist vähesel määral vile ja käeviibetega. Parkimist pole ette nähtud (tegelikult on, aga kusagil kaugemal, selleks spetsiaalselt ettenähtud kohtades).
Terminaali esimesele korrusele on pargitud ratastoolid, mis leiavad hooti usinat kasutamist. Hmm .... neid asjandusi tüürivaid lennujaamateenistujaid võiks vist ratastoolijuhtideks kutsuda? Igatahes on JFK kuuendas terminaalis ratastoole märksa rohkem kui Tallinna lennujaamas tavapäraselt taksosid.
Teisele poole on üles seatud hulganisti check-in automaate. Kohalikele lendudele toimubki check-in ainult automaatide kaudu (mina seda muidugi esialgu ei tea), teenindusletid on vaid pagasi äraandmiseks. Selleks, et inimesed tarbetult pagasisabas ei seisaks (pagasi äraandmiseks peab pardakaart juba olemas olema), kannab hoolt järjekordne mustanahaline lennujaama teenistuja, aeg-ajalt valjuhäälsete hõigetega küsides, kas kõigil on juba check-in tehtud. Proovin siis ka seda automaati. Kasutamine on imelihtne. Aparaat tuvastab sind kas su krediitkaardi järgi (kui oled sellega pileti ostnud) või siis broneeringu numbri järgi. Kasutan viimast varianti, sest minu broneeringu tegi reisibüroo. Süsteem tuvastab kähku mu isiku ja aparaat trükib välja paberi, mis võiks idee järgi küll olla pardakaart, aga tegelikult teatab mulle:
- OOPS! Your destination is not eglible for kiosk check-in. Please take this coupon to a JetBlue representative.
Nii ma saangi teada, et pardakaartide väljastamine välislendudele käib ka siin vanal kombel. Võtan terminaali teisel korruse kohvikust endale veel ühe suure latte (õhtud on siin jahedavõitu ja väsimus annab ka omajagu tunda) ning tõmban end mõnusasti toolile kerra. Kohe-kohe saab lennukile.
Nii lihtne see siiski ei ole. Millegipärast reageerivad turvaväravad minu isikule valulise piiksuga, no ja loomulikult palutakse mul kohe kõrvale astuda. Ei ole, ei ole mul mingeid metallesemeid, välja arvatud kaks püksinööpi. Pärast ülimalt põhjalikku läbiotsimist selgub, et ei olegi midagi kahtlast. Välja arvatud turvaväravad, mis on ilmselt ülitundlikuks reguleeritud. Igatahes silmanurgast saan piiluda, kuidas üks vormiriietuses ametnikest korduvalt läbi nendesamuste väravate edasi-tagasi käib ja midagi seal toimub, enne kui inimesi uuesti läbi laskma hakatakse. Ega keegi mu ees sellepärast vabanda. Võiks isegi öelda, et kohtlemine on rõhutatult ebasõbralik, hoolimata sellest, et ma ühtegi reeglit tegelikult ei rikkunud. Igatahes esitan endale kontrollküsimuse: kumb ma siis olen - kas potentsiaalne narkokuller või hoopis islami terrorist? Aga see on teema, mille üle USA lennujaamades nalja heita ei tohi. Ega ma seda kelleltki kõva häälega küsima lähegi.
JetBlue reklaamib end laiade istmevahedega (pikad inimesed, võite vabalt jalad välja sirutada!) ja rohkete TV programmidega, mida lennu ajal võimalik vaadata (Congratulations! Your seat comes with 36 channels of DIRECTV programming.) Ma ei hooli eriti kummastki variandist. Ma isegi enam ei tea, kaua ma järjest ärkvel olen olnud. Võtan ühe kuuma šokolaadi ja uinun silmapilkselt.
Ja ongi Cancun! See viimane neli tundi lendu läks küll ruttu. See-eest avaneb võimalus pikemalt aega sisustada Cancuni lennujaama passikontrollis. Kas siis hilise saabumisaja tõttu (tõenäoliselt 23:40 kohaliku aja järgi, mis ei ole päris kindel, sest samal ööl läheb Mehhiko üle suveajale) või mingil muul põhjusel lookleb passikontrolli ees hiiglaslik järjekord, mis ei liigu just üleliia kiiresti. Kui hiiglaslik, saan aru alles siis, kui selgub, et saba algab kusagil terminaali teise korruste sügavustes ja kulgeb sujuvalt hoone esimesele korrusele, kus siis asjaomased ametnikud istuvad. Magan püstijalu. Palav on (äärmiselt ebaõiglane süüdistus, sest tegelikult on lennujaamas konditsioneeritud õhk. Lihtsalt mulle tundub, et on palav ja õhku ei ole). Kaks tundi sabatamist ON TERVE IGAVIK.
Väljas on kottpime, soe ja niiske ning hulk hõiklevaid taksojuhte püüab endale kliente. Pean oma taksofirma üles leidma, mis sellises segaduses ei olegi eriti kerge ülesanne. OK, need kaks poissi terve suure valge Fordi bussiga (suuremad kui Eestis tavaliselt need minibussid on) on mind kogu selle aja oodanud! Ja on sedavõrd uudishimulikud, kui nende vähene inglise keele oskus seda võimaldab. Õigupoolest ei saa ma nagunii aru, kus ma olen või kuhu me sõidame. Pealegi on pime. Igatahes esimene hispaaniakeelne sõna, mis mulle selle teekonna kestel selgeks õpetatakse, on cerveza (ehk siis eesti keeles õlu). Ja nagu edasised päevad näitavad, on see tõepoolest igapäevaseks eluks hädavajalik teadmine.
Hotelli saabudes olen sunnitud üles ajama oma toakaaslase Brenda (kes on pärit Kanadast, aga näeb välja nagu jaapanlanna). Teoreetiliselt on mul pisut rohkem kui kolm tundi uneaega, sest hotelli vastuvõttu jäetud kirja kohaselt kohtume hommikusöögilauas kell seitse. Tegelikult algab lärmakas tänavaelu tüki maad varem, kohe kui valgeks läheb. Hoolimata sellest, et hotellitoad asuvad sisehoovis, on tavapäraste akende puudumise tõttu iga viimane kui üks väljastpoolt tulev heli tuppa kuulda.
Ja need olid esimesed pildid esimesest hotellist (ikka väljastpoolt, sest seal oli rohkem elu ja õisi).
Ausõna, Cancunist ei tea ma rohkem midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar