27 juuni 2009

Breakfasts in Belize


Epiloog.
Olen süüdi. Nende pikkade reisikirjadega on see kurb lugu, et kui neid ühe jutiga klaviatuurist välja ei tulista, siis kipuvad teised kuidagi sumbuma. Ja justnimelt siis, kui parasjagu põnevaks läheb. Ega ma õigupoolest teagi, miks see viimane tekst mu arvutisse sedasi seisma jäi. Sedakorda libistan edasi vanal rasval. Jutt ise (ehk siis 2008.aasta 'originaal') on siin:


Et siis on järjekordselt käes aeg vahetada riiki. Viimase Guatemala-hommikusöögi võtame koos Brendaga ette järveäärses kohvikus. Tänu veepiiril kulgevale kruusateele ja kuivale aastaajale on rookatuse ja muldpõrandaga söögipaiga kõik pinnad (mitte ainult horisontaalsed) kaetud ühtlase tolmukihiga. See ei takista meil oma einet nautimast. Brendal on paraku kogu kohalik raha otsa saanud ja näitsik leti taga kergitab USA dollareid nähes kerge hämminguga kulmu, kuid keeldub neid siiski vastu võtmast. Lepime kokku, et hommikusöögi eest maksan mina ja Brenda teeb mulle kunagi hiljem mõnes teises riigis selle eest õlle(d) välja. Saabuvad ka need ülemeelikud Ameerika tütrikud, kes eelmisel õhtul järve ääres tõsise pühendumusega rummi-koolat manustasid. Täna on nad millegipärast tunduvalt vaoshoitumas meeleolus.
Hotelli ees laetakse meid kahte väikebussi. Üks kahest osutub esimeses bensiinijaamas natuke vigaseks ning tema koorma kergendamiseks pagendatakse Jon meie juurde. Näeme esimest korda natuke kruusateed ja pisut rohkem teeremonti kui Mehhikos. Õnneks on järgmise peatuspaigani – San Ignacio, Belize – sõita vaid õige väheke üle saja kilomeetri, enamus sellest Guatemala pinnal. Piiripunkt on nagu Guatemala piiripunktid ikka (oi, ma olen neid muidugi suuremal hulgal näinud!). Riigist väljumise raha kasseeritakse seekordki 10 quetzaali nina pealt. Jon korjab taas passid kokku ning toob mõne aja pärast tembeldatult tagasi. Puhas rutiin. Meie värvikad isikud ei huvita kedagi.

Piiripunktis. Ross ja Derek on kogemata kaadrisse jäänud.

Loomulikult on platsis rahavahetajad. Belize’ rahaühik on dollar ja kurss on enam-vähem täpselt kaks Belize’ dollarit ühe USA oma vastu. Muuseas, eranditult kõigi rahatähtede esiküljel on kuninganna Elizabethi pilt! Belize, endine Briti Honduras on ainuke ingliskeelne Ladina-Ameerika riik. Kuigi see nende inglise keel esineb äraütlemata värvikates variatsioonides ning teinekord on sellest päris keeruline aru saada. Ja Guatemala pidavat Belize’ peale natuke pahane olema, sest viimasel on oma suurusega võrreldes üüratult pikk Kariibi mere rannikuala, Guatemalale on aga jäetud ainult pisikene ribakene Rio Dulce suudme ümber. Mustanahalisi on siin võrreldes Mehhiko ja Guatemalaga silmatorkavalt palju.
Piirilt edasi San Ignacio suunas läheme taksodega. Belize on sootuks teistsugune. (Hane) jalgadel majakesed puitbalustraadidega, millel korduvad luigemotiivid. Autosurnuaiad tee ääres. Suuri mägesid siin igatahes pole.



Meie peatuspaik on vahetult San Ignacio külje all asuv Midas Resort. Puumajakesed on metsa alla laiali pillutatud, enamus plekk-katusega ja ’jalgadel’, lisaks paar päris antiikse väljanägemisega savionni, millel jalgu all pole ja katus on roost. Saan minagi ühe sellise. Ja ega esimesel hetkel ei mõtlegi, et taoline öömaja pole kuigi džunglikindel.


Kaks kaadrit Midas Resortist. Looduslähedase katusega ehitis alumisel pildil on minu jagu.

Senikaua kui oma majakesi jagame, püüab paiga omanik Roger meid järjekindlalt veenda, et me koheselt sealt ka järgmise päeva hommikusöögi telliksime. See annab paraku absoluutselt vastupidise efekti – keegi ei soovi tellida hommikusööki, millega sind koheselt pärast saabumist lämmatada püütakse. Loomulik trots. Edasi (või siis ka tagasi) suundume butterfly-farmi. Mis on ühtlasi ka ööbimispaigaks juba Tikalis kohatud teisele GAPi grupile. Ootame seal pikalt oma lõunaeinet ja ajame samal ajal juttu paiga peremehega, kes on inglise päritolu. Meie palavusest muserdatud eksistentsi elavdavad kohalikud lemmikloomad – näiteks hiiglaslik karvane must ämblik, kes kuulub küll mürgiste liikide hulka, aga keda kartmatutel huvilistel võimalik silitada ja kätte võtta on. Millegipärast kolib Ross sedalaadi lemmikut nähes kiirelt teise lauda . Pärastlõuna sisustame tubinguga. Kes ei tea, mis see tubing on – see on nagu sama mis snowtubing, aga ilma lumeta (definitsiooni osas jõudsime Joniga isekeskis kokkuleppele ja Kanada delegatsioon oli ka nõus, austraallased ei arvanud midagi.). Ehk siis õhukummis kulgemine piki jõge. Eestis jõgede veetemperatuur on selle ala harrastamiseks arvatavasti natuke jahedavõitu, aga Belizes on jõevesi mõnevõrra soojem. Pärast vajaliku koguse kummide organiseerimiseks kulunud aega saadeti meid piki jõge teele. Pean ausalt tunnistama, et teist korda seda retke enam ette võtta ei viitsiks. Liiga vähe koski-kärestikke. Kevadised Võhandu-matkad on (või olid vähemalt vanasti, kui seal metsikult sai käidud) tunduvalt etemad-ekstreemsemad. Ometigi oskasid mõned meist oma rehvid kummuli keerata (kuidas, ei tea). Eks see rohkem tsiviliseeritud maailma turvaline meelelahutus ole. Aga maabumispaigast (Clarissa Waterfalls) transporditi meid loomulikult lahtiste pickup’idega kenasti Midasesse riideid vahetama, misjärel suundusime taas tuttavasse butterfly-farmi. Väike kripeldav kadedus (mina ka, mina ka) ajendas Joni käest uurima, miks MEIE GRUPP ei ööbi selles paigas (samuti majakesed džunglis, samas aga ka eraldi meeting-room koos täiesti sõltumatu söögitegemisvõimalusega). Selgus, et kõigile justnimelt selles paigas kohti ei jätku. Ja et edasi intirgeeriv olla – sinna kogunesime õhtul nimelt selleks, et kuulata kohalike reisiagentide pakkumisi järgmise päeva retkedeks. Midas Resort, kel omad kokkulepped teiste reisikorraldajatega, oleks küsinud analoogse ettevõtmise eest 10 dollarit per nägu (siinkohal räägime USA dollaritest). Kevini grupp oli valmistanud ka õhtusöögi, rummiga paraku seekord ei priisatud. Põhjus triviaalne – kohal oli GAPi projektijuht Kanadast, kes oli tulnud kontrollima kohalike grupijuhtide tööd ja turistide rahulolu sellega. Meie rahulolu antud ajahetkel vähendas tema kohalviibimine tunduvalt. Aga sellest vaikiti diskreetselt. Soovijad said loomulikult oma järgmise päeva reisid välja valida ja õhtu lõppes ootamatult varakult. Igaüks seisis seejärel silmitsi omaenda džunglionni ja selle seintel liikuvate kõigusoojaste elukatega.


Minu apartemendi sisevaade päevasel ajal

Proloog.
See on ka viimane autentne postitus. Nagu ma vististi juba varem maininud olen, on mu fotoka manuali tagaküljel selle reisi kohta alles mõned käsikirjalised märkmed. Ja loomulikult fotod. Pean aga häbiga tunnistama, et mu operatiivse reisipostitamise senine rekord piirdub kuuepäevase tripiga. See asub küll minu teises blogis. Kesk-Ameerika puhul piirdun edaspidi vist pigem fotodega.


Ps. Ja tegelikult ei saa ma aru, miks ma toona postitusele sellise pealkirja panin. Ehk oli mul mõte edasi kirjutada. (Issand hoidku, see on niigi pikk jutt - kes seda lugeda viitsiks!)

26 märts 2008

Ahvijaht a’la Tikal

Meie teekond Antiguast Floresesse algab enam-vähem punktipealt 04:45 varahommikul. Varajase stardi põhjuseks ei ole väidetavalt mitte niivõrd teekonna pikkus – ligi 500 kilomeetrit – kuivõrd esiteks eemärk läbida Ciudad Guatemala enne hommikuse tipptunni algust (see algab neil seal juba kella kuuest) ning teiseks üritada võimalikult palju vältida päevast palavust (viimane oli naerukoht). Buss on varustatud palavusest segiläinud konditsioneeriga. Päris ees on jahe, tahapoole aga külm õhk enam ei jõua. Arvestades suletud aknaid, jõuab sinna vaevu üldse mingi õhk. Ürituse saateks vaadatakse bussi eesosas asuvast miniatuursest telekast eile turult kaasaostetud filme. Õnneks on helikvaliteet selline, et Borati-Bondi tandemile kaasaelamine on tüki maad vaevarikkam kui niisama bussiaknast väljavahtimine. Ja kuna ma olen lõppeks puhkusel, siis ei keela keegi minna kergema vastupanu teed.
Pikema peatuse teeme Rio Dulce ülesõidul. Mugandatud tõlkes peaks selle nimetus tähendama tüünet jõge (otsetõlkes kasutatakse miskipärast järjekindlalt nime ’magus jõgi’), suuruse ja olematu voolukiiruse poolest sarnaneb aga pigem järvele. Õigupoolest saabki nimetet’ jõgi alguse Guatemala suurimast järvest Lago de Izabal ja kulgeb sealt rahulikult Kariibi mereni. Ning meie peatuspaik asubki täpselt paigas, kus järv lõpeb ja jõgi algab. Ongi taas džungel. Keskpäevane päike sunnib kiirelt varju otsima ja jahutust saab ainult kaasavõetud pudeliveest.
Järgmine peatus ei ole aga puhkuseks mõeldud. Peténi maakonna piiril läbime kohustusliku puuviljatolli. Maakonda on keelatud sisse vedada igasuguseid puuvilju ning nõudest kinnipidamist kontrollitakse piiril (hmm, meie ’Trip Dossier’is on see peatükk vist vahele jäänud?). Naissoost tolliametnik palub meil viisakalt bussist väljuda ja eranditult kõigi daypack’id otsitakse läbi. Suuri seljakotte, mis bussi katusel asuvale raamile pakitud, ei puutu aga keegi. Viisakas hüvastijätt koos siira naeratusega ja meie sõit võib jätkuda.
Flores, meie järjekordne peatuspaik asub saarel. Rääkides taas järvedest on sedakorda maamärgiks Lago Petén Itzá, Guatemala suuruselt teine järv. Flores’e linn on rajatud alles õige hiljuti, läinud sajandi kaheksakümnendatel aastatel. Kunagi igiammu oli samas asupaigas maiade asula. Majad on kahest küljest piiratud veega, teispool kallast laiutab aga džungel. Nagu tavaks, jäljendavad ka uusehitised vana hispaania päritolu koloniaalarhitektuuri. Välja arvatud kohatised plekk-katused ning üksikud kõrgustesse (kuni neli korrust) pürgivad hooned - üks neist ka meie hotell. Rookatusega onnid, lihtsalt varjualused ja järvel asuvad paadisillad on ka täiesti olemas. Üleval mäel asub kohalik muusikakool, kirik ja traditsiooniline plaza. Hoonestatud ala piirab järveäärne kõvakatteta tee. Hotelli sisehoov asub järvepoolses küljes, minu ja Brenda tuba on küll hingematvaid vaateid lubavalt kõrgeimal, neljandal korrusel, aga aknad on paraku linna, mitte järve poole. Oleme sedakorda õnnistatud ka väikese rõduga, mille põrandale konditsioneer (see ON meie reisil midagi ebaharilikku!) permanentselt vett tilgutab. Sisehoovis on koha leidnud bassein, mille veetemperatuur on vist pea sama kõrge kui õhu oma (palun, kes soovib vanni minna). Enne õhtusööki kulub täiega ära hoopis külm dušš ja kerge uinak. Sedakorda on meil vaba õhtupoolik ning Jon teatab armulikult, et Tikali läheme järgmise päeva pärastlõunal, sest isegi tema ei ole nii sadistlik, et meid hommikuseks retkeks ebainimlikult vara äratada (what? - you just did it today!).

See-eest läheme pärast päikeseloojangut üliromantilisele õhtusöögile ühele neist paadisildadest, mis järvele ulatuvad. Happy hour laseb sama raha eest tellida rohkem jooke, kui hää komme lubaks. Teenindus on loomulikult sõbralik, kusjuures toidud tuuakse lauda üle veepiiril kulgeva kruusatee – vabas õhus tegutsev köök asub nimelt kusagil seal ülevalpool. Ja siinne daiquiry (OK, esimene mu elus üldse) on parim, mida mul terve reisi jooksul proovida õnnestus. Ja lõpuks tuuakse meie lauda külalisteraamat (otse loomulikult kontrollib Kathy kiirelt järgi, et mitte ainumaski EESTLANE ei ole enne mind sinna kirjutanud) ning igal soovijal on võimalus kirja panna, kes ta on, kust tuleb ja mida tunneb. Sellise õhtu eest ei ole seda palju palutud :) Uni ootab meid.
Hommikul alla kobides mõistan, miks siinamail ei ole kombeks hotellides hommikusööki pakkuda (sest linna söögikohad on juba varakult lahti ja seal on tüki maad mõnusam). Igatahes esimene üritus hotellis hommikust süüa valmistab mulle tõsise pettumuse nii toidu kui ka teeninduse osas. Õnneks loovutab Ross (Austraalia), kes siiani vaevleb oma kõhutõve käes, mulle oma hommikuse võileiva. Jalutan mööda linna ja teen peatuse plaza-äärsel platsil. Pärastlõunal Tikali minnes on meil otse loomulikult taas kaasas kohalik reisijuht.
Sõit järjekordsetele maiade varemetele võtab aega umbes tunnikese. Tõkkepuu kaitseala piiril ja lämmatav palavus. Oma matka võtame ette täpselt sedapidi, et esialgu saaks võimalikult palju varjus olla ning päeva lõpupoole, kui päike enam nii ere ei ole, saaks imetleda suurimaid templeid. Ning täiendav lubadus mõlemalt reisijuhilt kõlab - ’if you are lucky, you can see some wildlife’. Tikali asundus (maiade klassikalisest ajastust pärit) on laiali pillutatud üsna suurele maa-alale ning kõike seda me loomulikult läbida ei suuda.Esimene suurejoonelisem peatuspaik on nn neljas tempel, mida hetkel rekonstrueeritakse ja mille tipust on näha üle džungli kerkivad suurimad ehitised. Lihtsalt nii ongi – vaatad säält ülevalt ja kaugel eemalt paistavad hallist kivist püramiidid. Õhtune džungel on häälekas, ähvardavamad karjed jäävad aga kusagile sellesse piirkonda, kuhu inimese jalg tavapäraselt ei astu. Sest seegi linn on kunagi maiade poolt maha jäetud. Mis ahvidesse puutub, siis lubatud etenduse osaks saame kohe pärast neljandalt püramiidilt laskumist. Täiskasvanud isendeid kaamerasse püüda ei õnnestu, aga nooremad ja rumalamad (aeglasemad) siiski peatuvad aeg-ajalt puuokstel ja lubavad end jäädvustada. Kael jääb kangeks ja kaadrisse ei saa sellest hoolimata peaaegu midagi. Kõigest üksainus avaldamiskõlblik ’spider-monkey’, seegi udusevõitu.

Edasi uutele jahimaadele. Pean ausalt tunnistama, et see, mida ma näen, tapab selle, mida kuulama peaks. Ja ärge uskuge Vahur Kersna legende maa all elanud maia ülikutest. Sest oleks Kersnagi pigem pidanud kõnelema hoopis maiade jumalatest – nii neist, kelle asupaik maa all kui ka sellistest, kes taevalaotusel jalutavad. Fragmendi sellest imest olen suutnud igatahes oma mällu ja kaamerasse talletada. Ka päikeseloojangut tervitame templi tipust. Kuigi jah, kodumaal olen näinud kaunemaidki loojanguid. Džunglis kaovad horisondid udusse ning päike ei veritse nii eredalt, vaid lihtsalt hajub kaugustesse. Ning siis saabub pimedus. Sellest annavad esimesena märku kaitseala töötajaid, kes kõiki külastajaid väljapääsu poole juhivad. Džunglis laskub ööpimedus erakordselt kiiresti ning loetud hetked pärast päikeseloojangut oleks omapäi juba väga keeruline sealt väljapääsu leida.

Tagasi Floreses. Meie järjekordne paadisilla-õhtusöök oleks pidanud algama juba poolteist tundi tagasi. Õlu läheb liiga ruttu soojaks (tuleb kiiremini juua) ning toitu oodates võib ’sadamabasseinis’ ujuvaid kalu ja üksikut kilpkonna saiaga toita. Hotelli basseini ääres on end sisse seadnud järjekordne GAPi grupp, lõppematu rummi-koola tagavaraga ameeriklased, kes on hoopis Belize-reisil koos kiire kõrvalepõikega Tikali. Valdavalt on tegemist noorte ja võimekate inimestega, sest nii lobisemises kui joomises jääme meie neile selgelt alla (iseäranis naistele). Öö kulmineerub ülemeeliku ühisujumisega järves.

24 märts 2008

It’s barbeque-time ... 250 meetrit kraatrini

Viimasel Antigua-päeval on plaanis tegutsev vulkaan. Miski, mida oleks olnud patt proovimata jätta. Kuna hommikuse stardiaja (kell kuus kohaliku aja järgi) liigitasin liiga varajaste hulka, siis jäi üle pärastlõunane ronimisaeg. Mis lubas meil Kathyga (Kanada, Vancouver) teha rahuliku linnatuuri ja pildistada absoluutselt kõike, mida tähele suutsime panna ja vääriliseks pidasime. Ja juttu ajada.

Hommik algas väidetavalt äärmiselt ameerikapärases söögikohas ’Barleys Barn’ (’I know what ’barn’ is, but what’s ’barley’? – fragment minu küsimusest selle kohta, miks põhja-ameeriklased selle kohviku nime peale niipalju pöördesse läksid). Selgituseks neile, kes ei tea, nimega ’barley’ tähistatakse tavalisest nõksu suuremat kuklikut. Minu jaoks seostub hamburgeritega, aga kui see siiski nii pole, siis vabandan kõigi spetsialistide ees. Üks saiatüüpi söödav asi kõik. Hommikusöögilauda jagasime Chadi grupist pärit kanadalasega, kes pärast tutvumist rõõmsalt kuulutas, et olen esimene eestlane, kellega ta eales kohtunud on. Hoolimata asjaolust, et see tõdemus minu jaoks juba otsapidi rutiiniks oli kujunenud, oli ikkagi tore. Ja Kathyga koos suutsime praktiliselt terve linna läbi surfata. Mis oli samuti vahva. Loomulikult, kaudselt on meie kahe taust sarnane (loodusteadused!), seetõttu oli, millest kõnelda. Ja tema repliik eestlaste omapärase (sarkastilise) huumori kohta pidas vist ka täiesti paika.

Käisime ka kohalikul turul, kus müüakse vist praktiliselt kõikvõimalikke asju. Kathy missioonitunne pani teda otsima DVD-sid homse üüratult pika Florese-reisi tarvis. Ei saaks öelda, et see suisa imelihtne olnuks. Müüakse loomulikult absoluutselt kõike, kaasa arvatud üllatavalt värske kraam. Hispaaniakeelseid filme on loomulikult hõlpsam leida, ingliskeelseid tuleb spetsiaalselt küsida. Ja et kindel olla, et saad, mida otsisid, tasub väljavalitud plaat lasta müüjal eelnevalt mängima panna. Nii saimegi kolme DVD (Borat, Casino Royale ja üks, mille pealkirja ma enam ei mäleta) omanikeks. Ja kõik see ilu oli kättesaadav ainult 15 quetzaali eest. Mitte et me kumbki oleksime olnud taoliste filmide fännid. Sugugi mitte, aga nagu päev hiljem selgus, tabas Kathy suht hästi ära meie enamuse maitse (no skeptiliselt öeldes ehk 51% oma). Natuke tuiasime omapäi ka. Minu missioon oli vulkaanile kaasavõetavate õunte otsimine. Paigas, kus võid igal sammul leida üliküpseid mangosid, banaane või kasvõi maasikaid, võib õunte leidmine tõsiseks probleemiks kujuneda. Ah et miks just õunad (mingi põhjamaalaste kiiks või)? Sugugi mitte. Seljakotti toppimiseks sobivad eelkõige ja ainult sellised puuviljad, mis suhteliselt hästi muljumist taluvad. Ja poodides õunu ei müüda. Lõppeks ma need viljad ikka turult leian, Brasiilia omad ja üldist hinnataset arvestades ropendavalt kallid.

Veel külastan kohalikku postkontorit, et Madlile lubatud Guatemala-postkaart saata. Siin on sarnaselt Mehhikoga postitamise-võimalus ainult postkontoris. Postkaart tuleb eelnevalt osta kusagilt tänavalt, margid saab muretseda postkontori teenindaja käest. Vahetult enne mind teevad oma margiostu šveitslased. Üllatus-üllatus – komplekt postmarke Šveitsi või Hong Kongi maksab täpselt ühepalju. Üks kolmas maailm kõik :)

Muuseas, Antiguasse on jõudnud ka MacDonalds, mis on end sisse seadnud bussijaama-turu läheduses asuvasse hoonesse. Sisse ma muidugi ei astu. Tähelepanuväärne on aga see, et burgerikuningriigi kohalik residents on ennast majutanud (arvatavasti) ühte vanematest Antiguas säilinud hoonetest. Just nimelt taoline kummaline mõte tekib mu peas, kui vaatan doonaldsi masaja maja kontraforsi-taolisi välisseinu (et ükski maavärin meid ei hävitaks!).

Mõned Guatemala-kiiksud veel. Pangaautomaadid nimelt. Need on siivsalt kohaliku politsei valve all. Jill (Austraalia) ei saa miskipärast oma krediitkaardiga automaadist raha kätte, samas Valerie saab. Vähim raha, mida automaat annab, on 100 quetzaali. Sellel on arvatavasti puhtpraktiline põhjus. Väiksemad rahad (20 ja 50 kohaliku väärtusega paberrahad) on reeglina sedavõrd räbaldunud, et automaadid neid kuidagipidi käsitleda ei suudaks. Lisaks on siin võimalus automaadist raha välja võtta nii kohalikus vääringus kui USA dollarites. Veel kehtib päevane piirang väljavõetavale summale (kui ma nüüd ei eksi, siis see konkreetne number oli 140USD/per day). Jilli fiaskost inspireerituna otsustan oma esimese rahavahetuse teostada pangas. Kusjuures, isegi pangas USA dollarite sularahas vahetamise korral küsitakse sult passi! Minu õnn, et ma oma dokumente eelnevalt hotelli seifi polnud lukustanud. Jutud sellest, et Guatemalas kõikjal dollarites arveldada saab, on pelgalt legend. Võimalik, et see kehtib Ciudad Guatemala (pealinna) kohta. Oodatakse ikka kohalikku raha.

No ja nüüd vulkaanidele. Pacaya vulkaan, mille otsa me ronima hakkame, asub ligi pooleteise tunni bussisõidu kaugusel Antiguast. Arvatavasti võtab Ciudad Guatemalast siis jõudmine isegi sutsu vähem aega. Aeg on mägedes sõitmisel muidugi relatiivne mõiste, sest viimane pooltund kulub teosammul mööda ’lehmarada’ mäkkeronimisele (ärge isegi püüdke keskmist kiirust ja läbitud kilomeetreid välja arvestada – kumbki number ei saa olla eriti muljetavaldav).

Imetlusväärne, et selle vulkaani jalamil ka inimesed elavad, arvestades, et tegemist on tegutseva vulkaaniga. Ametlikult siis siseneme rahvusparki (parque nacional) pealkirjaga Volcan Pacaya. Pilet mäele maksab 25 quetzaali. Selle raha eest saame kohaliku saatja, kes räägib ainult hispaania keelt, lisaraha eest (50 quetzaali per face) on neil, kes mäkketõusu liig väsitavaks hindavad, võtta ’takso’ ehk hobune koos saatjaga. Mis puutub minu isiklikesse võimetesse, siis see ligi poolteist tundi (no ei vaadanud kella!) ülesmäge ja pool tundi allamäge küll üleliia ekstreemne ei tundunud. Mõistlik on omada sobivaid (madal konts, vastupidav ja mittelibe tald) jalanõusid ning õiget rõivastust. Jah, jalamil on ka pärastlõunal soe ja mõnus olla, aga tipus vaheldub jäine rõskus ja tuulehood maapinnast õhkuva kuumusega, mistõttu on hea mõte võtta kaasa ka soojemaid rõivaid. Oluline on kaitsta jalasääri – tardunud vulkaaniliste kivimite servad on teravad ja nende vastu on hõlbus end verele kriipida. Maapind on kaetud mustjashalli vulkaanilise tuhaga, rajal kohtame (mürgist) madu, kellega meie kohalik teejuht koheselt võitlusesse asub.

Kathy ja Tom kasutavad mäkketõusuks hobuste abi. Nendega saab muidugi täpselt sinnamaani, kus algab ’igav liiv ja tühi väli’ ehk siis sinna, kus enam rohelust ei ole. Jon ütleb, et tema eelmisel korral nii kõrgele ei jõudnud. Viimane vulkaanipurse toimus siin seitse kuud tagasi (oktoober või september 2006), seda tõestavad peaaegu puudeni jõudnud tardunud vulkaanilise kivimi vallid. Ja pildistamisega on ka keerulisevõitu – tuul keerutab halli niisket udu ja tipu ümber valitseb ähvardav hämarus. Samuti pead vaatama, kuhu parasjagu oma jala toetad. Helehallid kohad muidu tumedatel kriipivate servadega kividel tähistavad kohti, kus pärast vähegi süttiva materjali viskamist võib puhkeda ere leek (ja mina mõtlesin terve tee mäkke, miks meie reisijuht puuoksi kogus – ikka selleks, et maapinna kuumust demonstreerida). Päris üleval näeme tõelist laavat hõõguvate jugadena sumbumas tumehalli rägastikku. Tipuni on vaid 250 meetrit ja siit edasi meid enam ei lubata. Jalgealune hõõgub, aga ülevalpool on hämarus, tuul ja jäine niiskus.

OK, senikaua, kui tipus on vaid meie väike ja kompaktne grupp, on kõik hästi. Aga .... altpoolt on lähenemas tunduvalt arvukam hulk (ameerika) turiste. No ei ole enam tore, kui sa lisaks sellele, et jälgida, kuhu istuda-astuda, pead vaatama, et sa samal ajal kedagi kogemata ei lömastaks. Ei ole põrmugi mõnus sellist tegutseva vulkaani tippu umbes neljakümne inimesega jagada. Ja Lääne inimeste tervele mõistusele võib loota vaid erandjuhul. Kuigi kõva häälega keegi ei kaevanud. Liigsest seltskonnast heitunud, asume tagasiteele. Pimedus saabub noil laiuskraadidel erakordselt kiiresti ja poolel teel allamäge annab meie reisijuht teada, et kuna meie grupp arvatavasti iseseisvalt mäejalamile jõudma peaks, läheb tema tagasi üles, et ülejäänud seltskonda aidata. Pole probleemi. Igatahes madusid me enam ei kohta ja tagasiteel Antiguasse tabab kõiki rammestav väsimus.

Viimne pidulik õhtusöök. Ikka koos terve grupiga. Mõned meist lähevad õhtut lõpetama veel Reilly’s Bar’i (see on see tore koht kuulsa Arc’i lähedal, kus ka inglise keeles suurepäraselt hakkama saab). Õine Antigua on vaikne ja turvaline, pääle keskööd hotelli jalutavaid mojito-uimas turiste ei tülita mitte ainumaski tegelane. Ja Joni hoiatust – see on VIIMANE normaalse kliimaga koht meie reisi jooksul – tuleks vist senistest kogemustest lähtuvalt päris tõsiselt võtta? Värske ilmainfo ütleb, et Floreses on sooja 38ºC ja õhuniiskus ligi 90%. Igatahes äratuskellad pannakse helisema kella neljaks hommikul. Hüvasti, Antigua!

22 märts 2008

Santiago Zamora. Ühe küla lugu.

Reisil olles kaob ajataju. Ja kuna ee-emm-teel Guatemaalas teatavasti roaming’ut ei ole, siis ei tuleta ainsamgi sõnum mulle meelde, et kusagil on Eesti ja argipäev. Antiguasse toob meid suuremat sorti Mercedese väikebuss. Tegelikult pidanuks enne Antiguat plaanis olema veel Chichicastenango pühapäevane turupäev, aga kusagilt on Jonini jõudnud info, et seoses ülestõusmis-pühadega seal traditsioonilist turgu ei peeta ning seetõttu suundume otse Antiguasse. (Tagantjärele selgub, et turu ärajäämise inf ikkagi tõele ei vastanud, aga see ei kuulu enam vaidlustamisele). Teekond Panajachelist Antiguasse võtab aega kaks kaks pool tundi, seda koos viimase pildistamispeatusega Atitlani kõrgel kaljusel kaldal. Igatahes oma hotelli jõuame pisut liiga varakult. Turupäeva ärajäämisel on omad plussid ja miinused. Hmm, ainuke miinus on see, et see ära jäi. Teine, pisut pisemat sorti miinus on, et hotellis peame pisut ootama, et oma toad kätte saada.
Selle kompenseerib tasuta kohv (hei, me oleme ju Guatemalas ja linna ümber on ohtralt kohviistandusi!) ja tasuta internetiühendus. Viimane on küll aeglasevõitu, aga siiski olemas, kuigi vabadel hetkedel on asjaomane arvuti kaitsvate kapiuste taha peidetud. Lisaks annab varane kohalejõudmine meile võimaluse teha täiesti iseseisev linnatuur, kusjuures komplekti kuulub loomulikult mõnus kohvikupeatus plaza servas ja päeva kroonina järjekordne lihavõtteprotsessioon. Sedakorda siis rõõmus ja pidulik, pasunahelide ja pilleraare saatel. See on vaatamist väärt. Ja uskuge mind, Antiguasse ei mahu üleliia palju turiste! See linn on selleks lihtsalt liiga väike.
Kõigele lisaks peaks meiega enam-vähem samaaegselt siinses hotellis peatuma teine GAPi grupp (Chad’s group), kes on tegemas tunduvalt pikemat reisi algusega Panamas ja lõpuga Mexico Citys. Tõsi, neid, kes selle kahekuulise reisi tervikuna kaasas teevad, on seltskonnas üksikuid. Enamus on liitunud lühemateks vahemaadeks, seega on nimetet grupi koosseis valdavalt vaheldunud. Ka nii on võimalik.
Järgmiste päevade ettevõtmisteks organiseerub kaks gruppi siis enam-vähem komplektina. Väljasõite valime põhimõttel üks asi korraga. Et jõuaks ka linna peal ringi hulkuda ning saaks hommikuti kauem voodis mõnuleda. (Milleks see reis siis ikka muuks mõeldud kui puhkamiseks). Kõigepealt retk kohalikku külla, mida Jon iseloomustab sõnadega ’women’s project’. Ehk siis kuidas ühe lähedalasuva küla naised ette võtsid ja oma käsitööga raha teenides külla kooli rajasid. Esmapilgul pole just eriti põnev, eks? Sama arvasid vist ka meie grupi meessoost liikmed, kes otsustasid in corpore asjast mitte osa võtta. Välja arvatud Ross, kes olnuks tulija küll, aga miski arusaamatu kõhutõbi oli ta hetkel kergelt nokauteerinud. Chadi rühma mehed on seevastu tunduvalt uudishimulikumad (või eelarvamustevabamad?). Igatahes kahe lahtise pickupiga asume pärastlõunal teele mägede suunas. Chad ja Jon on kordamööda meile tõlkideks. Väike küla kitsaste tänavatega, kirik ja suhteliselt uus koolimaja. Rahvarõivis naised, enamus juba suhteliselt eakad, räägivad oma küla loo. See ulatub ammustesse aegadesse, mil põllumaa kuulus veel põliselanikele ning seda üksmeeles hariti. Küla kaitses tollal pühak nimega Santiago ja orgu kaunistas väike järv. Mingite pühade ajal, kui külarahvas pidu oli pidanud ja alkoholiuimas (pole 100% enam kindel, kas see oli ikka ainult alkohol, millest jutt käis) uinunud, lahkus järv orust. Ja seejärel nähti varahommikul hobusel lahkumas ka küla kaitsepühakut. Sestpeale pööras õnn külale selja ja elanikke tabasid üksteise järel ebaõnnestumised ning küla vaesus. Nagu kaasaegses muinasjutus ilmus ühel hetkel rikas härrasmees, kes hädalistele abikäe ulatas, lubades osa maid osta ja need siis soodsalt elanikele rendile anda. Nii jäi siinne kogukond ilma ka oma maaomandist. (Mis ajal see viimane sündmus täpselt aset leidis, ei kõneldud, aga praeguse maaomaniku järeltulijad pidid siiani kusagil läheduses elama). Tõsi, kohalikud on üritanud ka oma maid tagasi osta, aga kuna hinnad on vahepeal meeletult tõusnud, pole see kuidagi õnnestunud. See oli siis eellugu.
Aga aastad läksid ja küla vireles endiselt vaesuses, millest ei suudetud välja rabeleda. Maa rent neelas põllumajandusest saadava tulu ning tundus, et sellest surnud ringist ei suudetagi kuidagi enam väljuda. Üha enam jõudis külaelanikele kohale, et selleks, et elu paraneks, on külla vaja haritud inimesi. Ehk siis tuleks laste tarvis rajada kool. Ja kuna meestest ei näinud asja olevat, võtsid naised ette ja otsustasid ise hakata midagi muutma. Ja mis võimalused ja oskused enamjaolt kodus majapidamisega tegelevatel naistel selleks olid? Muidugi nende käsitööoskused. Kes vähegi on näinud Guatemala päritolu värvikaid vaipu ja tikandeid, ei pruugi kahelda, et need tööd on unikaalsed ja hinnalised. Esialgu müüdi oma käsitööd linnadesse vahendajate kaudu, peamiseks põhjuseks põliselanike kehv hispaania keele oskus. Idee vabaneda vahendajatest ja harida parema tuleviku nimel oma lapsi andis naistele aga üks puhjuhuslikult kohatud ameeriklanna. Ainult imetlustväärt on see, millise järjekindlusega nad oma asja on ajanud. Klubis osalevad muuseas ka lapsed, kes tavaliselt küll vaid pisemaid asju valmistavad. Ikka hoole ja armastusega. Ning nüüd on siis külas ka kool – tõsi, ehitusmaterjalidega on osaliselt aidanud ka valitsus, aga põhiliselt on koolimaja ikka oma jõududega püsti pandud.
Otse loomulikult näidatakse varjualusesse kogunenud turistidele ka oma oskusi. Alates sellest, kuidas toorestest ubadest vanade töövahendite abil kohv saab (Britta saab kah ubade koorimisel käe valgeks teha), mismoodi valmivad seinal rippuvad imekaunid vaibad-linikud ning kuidas (ja kui kiiresti!) punutakse roomatte, mis niiskele pinnale istumise-magamise alla võetakse. Lõpuks kostitatakse külalisi kana, kõrvitsasupi (pumpkin-seed-soup), tortillade ja otse loomulikult kohviga. Kõik on ehtne ja emotsionaalne. Terve pika pärastlõuna on need 5-6 naist ainuüksi meile pühendanud! Ning hämmastav on teada saada, et kahepoolse mustriga liniku mõõtudega ca 70*100cm, mille valmistamiseks kulub umbes kaks kuud, saab osta vaid 120-150 quetzaali eest. Seepeale tahaks küll endalt küsida, mis on meid ümbritsevate asjade tegelik väärtus?
Ja lõpuks saame kõik endale kohaliku, kakchiquel’i keele mikrosõnastiku. Siin see on, kogunisti kolmekeelne:
Matiox !