Ahvijaht a’la Tikal

Meie teekond Antiguast Floresesse algab enam-vähem punktipealt 04:45 varahommikul. Varajase stardi põhjuseks ei ole väidetavalt mitte niivõrd teekonna pikkus – ligi 500 kilomeetrit – kuivõrd esiteks eemärk läbida Ciudad Guatemala enne hommikuse tipptunni algust (see algab neil seal juba kella kuuest) ning teiseks üritada võimalikult palju vältida päevast palavust (viimane oli naerukoht). Buss on varustatud palavusest segiläinud konditsioneeriga. Päris ees on jahe, tahapoole aga külm õhk enam ei jõua. Arvestades suletud aknaid, jõuab sinna vaevu üldse mingi õhk. Ürituse saateks vaadatakse bussi eesosas asuvast miniatuursest telekast eile turult kaasaostetud filme. Õnneks on helikvaliteet selline, et Borati-Bondi tandemile kaasaelamine on tüki maad vaevarikkam kui niisama bussiaknast väljavahtimine. Ja kuna ma olen lõppeks puhkusel, siis ei keela keegi minna kergema vastupanu teed.
Pikema peatuse teeme Rio Dulce ülesõidul. Mugandatud tõlkes peaks selle nimetus tähendama tüünet jõge (otsetõlkes kasutatakse miskipärast järjekindlalt nime ’magus jõgi’), suuruse ja olematu voolukiiruse poolest sarnaneb aga pigem järvele. Õigupoolest saabki nimetet’ jõgi alguse Guatemala suurimast järvest Lago de Izabal ja kulgeb sealt rahulikult Kariibi mereni. Ning meie peatuspaik asubki täpselt paigas, kus järv lõpeb ja jõgi algab. Ongi taas džungel. Keskpäevane päike sunnib kiirelt varju otsima ja jahutust saab ainult kaasavõetud pudeliveest.
Järgmine peatus ei ole aga puhkuseks mõeldud. Peténi maakonna piiril läbime kohustusliku puuviljatolli. Maakonda on keelatud sisse vedada igasuguseid puuvilju ning nõudest kinnipidamist kontrollitakse piiril (hmm, meie ’Trip Dossier’is on see peatükk vist vahele jäänud?). Naissoost tolliametnik palub meil viisakalt bussist väljuda ja eranditult kõigi daypack’id otsitakse läbi. Suuri seljakotte, mis bussi katusel asuvale raamile pakitud, ei puutu aga keegi. Viisakas hüvastijätt koos siira naeratusega ja meie sõit võib jätkuda.
Flores, meie järjekordne peatuspaik asub saarel. Rääkides taas järvedest on sedakorda maamärgiks Lago Petén Itzá, Guatemala suuruselt teine järv. Flores’e linn on rajatud alles õige hiljuti, läinud sajandi kaheksakümnendatel aastatel. Kunagi igiammu oli samas asupaigas maiade asula. Majad on kahest küljest piiratud veega, teispool kallast laiutab aga džungel. Nagu tavaks, jäljendavad ka uusehitised vana hispaania päritolu koloniaalarhitektuuri. Välja arvatud kohatised plekk-katused ning üksikud kõrgustesse (kuni neli korrust) pürgivad hooned - üks neist ka meie hotell. Rookatusega onnid, lihtsalt varjualused ja järvel asuvad paadisillad on ka täiesti olemas. Üleval mäel asub kohalik muusikakool, kirik ja traditsiooniline plaza. Hoonestatud ala piirab järveäärne kõvakatteta tee. Hotelli sisehoov asub järvepoolses küljes, minu ja Brenda tuba on küll hingematvaid vaateid lubavalt kõrgeimal, neljandal korrusel, aga aknad on paraku linna, mitte järve poole. Oleme sedakorda õnnistatud ka väikese rõduga, mille põrandale konditsioneer (see ON meie reisil midagi ebaharilikku!) permanentselt vett tilgutab. Sisehoovis on koha leidnud bassein, mille veetemperatuur on vist pea sama kõrge kui õhu oma (palun, kes soovib vanni minna). Enne õhtusööki kulub täiega ära hoopis külm dušš ja kerge uinak. Sedakorda on meil vaba õhtupoolik ning Jon teatab armulikult, et Tikali läheme järgmise päeva pärastlõunal, sest isegi tema ei ole nii sadistlik, et meid hommikuseks retkeks ebainimlikult vara äratada (what? - you just did it today!).

See-eest läheme pärast päikeseloojangut üliromantilisele õhtusöögile ühele neist paadisildadest, mis järvele ulatuvad. Happy hour laseb sama raha eest tellida rohkem jooke, kui hää komme lubaks. Teenindus on loomulikult sõbralik, kusjuures toidud tuuakse lauda üle veepiiril kulgeva kruusatee – vabas õhus tegutsev köök asub nimelt kusagil seal ülevalpool. Ja siinne daiquiry (OK, esimene mu elus üldse) on parim, mida mul terve reisi jooksul proovida õnnestus. Ja lõpuks tuuakse meie lauda külalisteraamat (otse loomulikult kontrollib Kathy kiirelt järgi, et mitte ainumaski EESTLANE ei ole enne mind sinna kirjutanud) ning igal soovijal on võimalus kirja panna, kes ta on, kust tuleb ja mida tunneb. Sellise õhtu eest ei ole seda palju palutud :) Uni ootab meid.
Hommikul alla kobides mõistan, miks siinamail ei ole kombeks hotellides hommikusööki pakkuda (sest linna söögikohad on juba varakult lahti ja seal on tüki maad mõnusam). Igatahes esimene üritus hotellis hommikust süüa valmistab mulle tõsise pettumuse nii toidu kui ka teeninduse osas. Õnneks loovutab Ross (Austraalia), kes siiani vaevleb oma kõhutõve käes, mulle oma hommikuse võileiva. Jalutan mööda linna ja teen peatuse plaza-äärsel platsil. Pärastlõunal Tikali minnes on meil otse loomulikult taas kaasas kohalik reisijuht.
Sõit järjekordsetele maiade varemetele võtab aega umbes tunnikese. Tõkkepuu kaitseala piiril ja lämmatav palavus. Oma matka võtame ette täpselt sedapidi, et esialgu saaks võimalikult palju varjus olla ning päeva lõpupoole, kui päike enam nii ere ei ole, saaks imetleda suurimaid templeid. Ning täiendav lubadus mõlemalt reisijuhilt kõlab - ’if you are lucky, you can see some wildlife’. Tikali asundus (maiade klassikalisest ajastust pärit) on laiali pillutatud üsna suurele maa-alale ning kõike seda me loomulikult läbida ei suuda.Esimene suurejoonelisem peatuspaik on nn neljas tempel, mida hetkel rekonstrueeritakse ja mille tipust on näha üle džungli kerkivad suurimad ehitised. Lihtsalt nii ongi – vaatad säält ülevalt ja kaugel eemalt paistavad hallist kivist püramiidid. Õhtune džungel on häälekas, ähvardavamad karjed jäävad aga kusagile sellesse piirkonda, kuhu inimese jalg tavapäraselt ei astu. Sest seegi linn on kunagi maiade poolt maha jäetud. Mis ahvidesse puutub, siis lubatud etenduse osaks saame kohe pärast neljandalt püramiidilt laskumist. Täiskasvanud isendeid kaamerasse püüda ei õnnestu, aga nooremad ja rumalamad (aeglasemad) siiski peatuvad aeg-ajalt puuokstel ja lubavad end jäädvustada. Kael jääb kangeks ja kaadrisse ei saa sellest hoolimata peaaegu midagi. Kõigest üksainus avaldamiskõlblik ’spider-monkey’, seegi udusevõitu.

Edasi uutele jahimaadele. Pean ausalt tunnistama, et see, mida ma näen, tapab selle, mida kuulama peaks. Ja ärge uskuge Vahur Kersna legende maa all elanud maia ülikutest. Sest oleks Kersnagi pigem pidanud kõnelema hoopis maiade jumalatest – nii neist, kelle asupaik maa all kui ka sellistest, kes taevalaotusel jalutavad. Fragmendi sellest imest olen suutnud igatahes oma mällu ja kaamerasse talletada. Ka päikeseloojangut tervitame templi tipust. Kuigi jah, kodumaal olen näinud kaunemaidki loojanguid. Džunglis kaovad horisondid udusse ning päike ei veritse nii eredalt, vaid lihtsalt hajub kaugustesse. Ning siis saabub pimedus. Sellest annavad esimesena märku kaitseala töötajaid, kes kõiki külastajaid väljapääsu poole juhivad. Džunglis laskub ööpimedus erakordselt kiiresti ning loetud hetked pärast päikeseloojangut oleks omapäi juba väga keeruline sealt väljapääsu leida.

Tagasi Floreses. Meie järjekordne paadisilla-õhtusöök oleks pidanud algama juba poolteist tundi tagasi. Õlu läheb liiga ruttu soojaks (tuleb kiiremini juua) ning toitu oodates võib ’sadamabasseinis’ ujuvaid kalu ja üksikut kilpkonna saiaga toita. Hotelli basseini ääres on end sisse seadnud järjekordne GAPi grupp, lõppematu rummi-koola tagavaraga ameeriklased, kes on hoopis Belize-reisil koos kiire kõrvalepõikega Tikali. Valdavalt on tegemist noorte ja võimekate inimestega, sest nii lobisemises kui joomises jääme meie neile selgelt alla (iseäranis naistele). Öö kulmineerub ülemeeliku ühisujumisega järves.