Viimasel Antigua-päeval on plaanis tegutsev vulkaan. Miski, mida oleks olnud patt proovimata jätta. Kuna hommikuse stardiaja (kell kuus kohaliku aja järgi) liigitasin liiga varajaste hulka, siis jäi üle pärastlõunane ronimisaeg. Mis lubas meil 
Kathyga (Kanada, Vancouver) teha rahuliku linnatuuri ja pildistada absoluutselt kõike, mida tähele suutsime panna ja vääriliseks pidasime. Ja juttu ajada.
Hommik algas väidetavalt äärmiselt ameerikapärases 
söögikohas ’Barleys Barn’ (’I know what ’barn’ is, but what’s ’barley’? – fragment minu küsimusest selle kohta, miks põhja-ameeriklased selle kohviku nime peale niipalju pöördesse läksid). Selgituseks neile, kes ei tea, nimega ’barley’ tähistatakse 
tavalisest nõksu suuremat kuklikut. Minu jaoks seostub hamburgeritega, aga kui see siiski nii pole, siis vabandan kõigi spetsialistide ees. Üks saiatüüpi söödav asi kõik. Hommikusöögilauda jagasime Chadi grupist pärit kanadalasega, kes pärast 
tutvumist rõõmsalt kuulutas, et olen esimene eestlane, kellega ta eales kohtunud on. Hoolimata asjaolust, et see tõdemus minu jaoks juba otsapidi rutiiniks oli kujunenud, oli ikkagi tore. Ja 
Kathyga koos suutsime praktiliselt terve linna läbi surfata. Mis oli samuti vahva. Loomulikult, kaudselt on meie kahe taust sarnane (loodusteadused!), seetõttu oli, millest kõnelda. Ja tema repliik eestlaste omapärase (sarkastilise) huumori kohta 
pidas vist ka täiesti paika.
Käisime ka kohalikul turul, kus müüakse vist praktiliselt kõikvõimalikke asju. Kathy missioonitunne pani teda otsima DVD-sid homse üüratult pika Florese-reisi tarvis. Ei saaks öelda, et see 
suisa imelihtne olnuks. Müüakse loomulikult absoluutselt kõike, kaasa arvatud üllatavalt värske kraam. Hispaaniakeelseid filme on loomulikult hõlpsam leida, ingliskeelseid tuleb spetsiaalselt küsida. Ja et kindel olla, et saad, mida otsisid, tasub väljavalitud plaat lasta müüjal eelnevalt mängima panna. Nii saimegi kolme DVD (Borat, Casino Royale ja üks, mille pealkirja ma enam ei mäleta) omanikeks. Ja kõik see ilu oli kättesaadav ainult 15 quetzaali eest. Mitte et me kumbki oleksime olnud taoliste filmide fännid. Sugugi mitte, aga nagu päev hiljem selgus, tabas Kathy suht hästi ära meie enamuse maitse (no skeptiliselt öeldes ehk 51% oma). Natuke tuiasime omapäi ka. Minu missioon oli vulkaanile kaasavõetavate õunte otsimine. Paigas, kus võid igal sammul leida üliküpseid mangosid, banaane või kasvõi maasikaid, võib õunte leidmine tõsiseks probleemiks kujuneda. Ah et miks just õunad (mingi põhjamaalaste kiiks või)? Sugugi mitte. Seljakotti toppimiseks sobivad eelkõige ja ainult sellised puuviljad, mis suhteliselt hästi muljumist taluvad. Ja poodides õunu ei müüda. Lõppeks ma need viljad ikka turult leian, Brasiilia omad ja üldist hinnataset arvestades ropendavalt kallid.
Veel külastan kohalikku postkontorit, et Madlile lubatud Guatemala-postkaart saata. Siin on sarnaselt Mehhikoga postitamise-võimalus ainult postkontoris. Postkaart tuleb eelnevalt osta kusagilt tänavalt, margid saab muretseda postkontori teenindaja käest. Vahetult enne mind teevad oma margiostu šveitslased. Üllatus-üllatus – komplekt postmarke Šveitsi või Hong Kongi maksab täpselt ühepalju. Üks kolmas maailm kõik :)
Muuseas, Antiguasse on jõudnud ka MacDonalds, mis on end sisse seadnud bussijaama-turu läheduses asuvasse hoonesse. Sisse ma muidugi ei astu. Tähelepanuväärne on aga see, et burgerikuningriigi kohalik residents on ennast majutanud (arvatavasti) ühte vanematest Antiguas säilinud hoonetest. Just nimelt taoline kummaline mõte tekib mu peas, kui vaatan doonaldsi masaja maja kontraforsi-taolisi välisseinu (et ükski maavärin meid ei hävitaks!).
Mõned Guatemala-kiiksud veel. Pangaautomaadid nimelt. Need on siivsalt kohaliku politsei valve all. Jill (Austraalia) ei saa miskipärast oma krediitkaardiga automaadist raha kätte, samas Valerie saab. Vähim raha, mida automaat annab, on 100 quetzaali. Sellel on arvatavasti puhtpraktiline põhjus. Väiksemad rahad (20 ja 50 kohaliku väärtusega paberrahad) on reeglina sedavõrd räbaldunud, et automaadid neid kuidagipidi käsitleda ei suudaks. Lisaks on siin võimalus automaadist raha välja võtta nii kohalikus vääringus kui USA dollarites. Veel kehtib päevane piirang väljavõetavale summale (kui ma nüüd ei eksi, siis see konkreetne number oli 140USD/per day). Jilli fiaskost inspireerituna otsustan oma esimese rahavahetuse teostada pangas. Kusjuures, isegi pangas USA dollarite sularahas vahetamise korral küsitakse sult passi! Minu õnn, et ma oma dokumente eelnevalt hotelli seifi polnud lukustanud. Jutud sellest, et Guatemalas kõikjal dollarites arveldada saab, on pelgalt legend. Võimalik, et see kehtib Ciudad Guatemala (pealinna) kohta. Oodatakse ikka kohalikku raha.
No ja nüüd vulkaanidele. Pacaya vulkaan, mille otsa me ronima hakkame, asub ligi pooleteise tunni bussisõidu kaugusel Antiguast. Arvatavasti võtab Ciudad Guatemalast siis jõudmine isegi sutsu vähem aega. Aeg on mägedes sõitmisel muidugi 
relatiivne mõiste, sest viimane pooltund kulub teosammul mööda ’lehmarada’ mäkkeronimisele (ärge isegi püüdke keskmist kiirust ja läbitud kilomeetreid välja arvestada – kumbki number ei saa olla eriti muljetavaldav).
Imetlusväärne, et selle vulkaani jalamil ka inimesed elavad, arvestades, et tegemist on tegutseva 
vulkaaniga. Ametlikult siis siseneme rahvusparki (parque nacional) pealkirjaga Volcan Pacaya. Pilet mäele maksab 25 quetzaali. Selle raha eest saame kohaliku saatja, kes räägib ainult hispaania keelt, lisaraha eest (50 quetzaali per face) on neil, kes mäkketõusu 
liig väsitavaks hindavad, võtta ’takso’ ehk hobune koos saatjaga. Mis puutub minu isiklikesse võimetesse, siis see ligi poolteist tundi (no ei vaadanud kella!) ülesmäge ja pool tundi allamäge küll üleliia ekstreemne ei tundunud. Mõistlik on 
omada sobivaid (madal konts, vastupidav ja mittelibe tald) jalanõusid ning õiget rõivastust. Jah, jalamil on ka pärastlõunal soe ja mõnus olla, aga tipus vaheldub jäine rõskus ja tuulehood maapinnast õhkuva kuumusega, mistõttu on hea 
mõte võtta kaasa ka soojemaid rõivaid. Oluline on kaitsta jalasääri – tardunud vulkaaniliste kivimite servad on teravad ja nende vastu on hõlbus end verele kriipida. Maapind on kaetud mustjashalli vulkaanilise tuhaga, rajal kohtame (mürgist) madu, kellega meie kohalik teejuht koheselt võitlusesse asub.
Kathy ja Tom kasutavad mäkketõusuks hobuste abi. Nendega saab muidugi täpselt sinnamaani, kus algab ’igav liiv ja tühi väli’ ehk siis sinna, kus enam rohelust ei ole. Jon ütleb, et tema eelmisel korral nii kõrgele ei jõudnud. Viimane vulkaanipurse toimus siin seitse kuud tagasi (oktoober või september 2006), seda tõestavad peaaegu puudeni jõudnud tardunud vulkaanilise kivimi vallid. Ja pildistamisega on ka keerulisevõitu – tuul keerutab halli niisket udu ja tipu ümber valitseb ähvardav hämarus. Samuti pead vaatama, kuhu parasjagu oma jala toetad. Helehallid kohad muidu tumedatel kriipivate servadega kividel tähistavad kohti, kus pärast vähegi süttiva materjali viskamist võib puhkeda ere leek (ja mina mõtlesin terve tee mäkke, miks meie reisijuht puuoksi kogus – ikka selleks, et maapinna kuumust demonstreerida). Päris üleval näeme tõelist laavat hõõguvate jugadena sumbumas tumehalli rägastikku. Tipuni on vaid 250 meetrit ja siit edasi meid enam ei lubata. Jalgealune hõõgub, aga ülevalpool on hämarus, tuul ja jäine niiskus.
OK, senikaua, kui tipus on vaid meie väike ja kompaktne grupp, on kõik hästi. Aga .... altpoolt on lähenemas tunduvalt arvukam hulk (ameerika) turiste. No ei ole enam tore, kui sa lisaks sellele, et 
jälgida, kuhu istuda-astuda, pead vaatama, et sa samal ajal kedagi kogemata ei lömastaks. Ei ole põrmugi mõnus sellist tegutseva vulkaani tippu umbes neljakümne inimesega jagada. Ja Lääne inimeste tervele mõistusele võib loota vaid erandjuhul. Kuigi kõva häälega keegi ei kaevanud. Liigsest seltskonnast heitunud, asume tagasiteele. Pimedus saabub noil laiuskraadidel erakordselt kiiresti ja poolel teel allamäge annab meie reisijuht teada, et kuna meie grupp arvatavasti iseseisvalt mäejalamile jõudma peaks, läheb tema tagasi üles, et ülejäänud seltskonda aidata. Pole probleemi. Igatahes madusid me enam ei kohta ja tagasiteel Antiguasse tabab kõiki rammestav väsimus.
Viimne pidulik õhtusöök. Ikka koos terve grupiga. Mõned meist lähevad õhtut lõpetama veel Reilly’s Bar’i (see on see tore koht kuulsa Arc’i lähedal, kus ka inglise keeles suurepäraselt hakkama saab). Õine Antigua on vaikne ja turvaline, pääle keskööd hotelli jalutavaid mojito-uimas turiste ei tülita mitte ainumaski tegelane. Ja Joni hoiatust – see on VIIMANE normaalse kliimaga koht meie reisi jooksul – tuleks vist senistest kogemustest lähtuvalt päris tõsiselt võtta? Värske ilmainfo ütleb, et Floreses on sooja 38ºC ja õhuniiskus ligi 90%. Igatahes äratuskellad pannakse helisema kella neljaks hommikul. Hüvasti, Antigua! 
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar