Reisil olles kaob ajataju. Ja kuna ee-emm-teel Guatemaalas teatavasti roaming’ut ei ole, siis ei tuleta ainsamgi sõnum mulle meelde, et kusagil on Eesti ja argipäev. Antiguasse toob meid suuremat sorti Mercedese väikebuss. 
Tegelikult pidanuks enne Antiguat plaanis olema veel Chichicastenango pühapäevane turupäev, aga kusagilt on Jonini jõudnud info, et seoses ülestõusmis-pühadega seal traditsioonilist turgu ei peeta ning seetõttu suundume otse Antiguasse. (Tagantjärele selgub, et turu ärajäämise inf ikkagi tõele ei vastanud, aga see ei kuulu enam vaidlustamisele). Teekond Panajachelist Antiguasse võtab aega kaks kaks pool tundi, seda koos viimase pildistamispeatusega Atitlani kõrgel kaljusel kaldal. Igatahes oma hotelli jõuame pisut liiga varakult. Turupäeva ärajäämisel on omad plussid ja miinused. Hmm, ainuke miinus on see, et see ära jäi. Teine, pisut pisemat sorti miinus on, et hotellis peame pisut ootama, et oma toad kätte saada.
Tegelikult pidanuks enne Antiguat plaanis olema veel Chichicastenango pühapäevane turupäev, aga kusagilt on Jonini jõudnud info, et seoses ülestõusmis-pühadega seal traditsioonilist turgu ei peeta ning seetõttu suundume otse Antiguasse. (Tagantjärele selgub, et turu ärajäämise inf ikkagi tõele ei vastanud, aga see ei kuulu enam vaidlustamisele). Teekond Panajachelist Antiguasse võtab aega kaks kaks pool tundi, seda koos viimase pildistamispeatusega Atitlani kõrgel kaljusel kaldal. Igatahes oma hotelli jõuame pisut liiga varakult. Turupäeva ärajäämisel on omad plussid ja miinused. Hmm, ainuke miinus on see, et see ära jäi. Teine, pisut pisemat sorti miinus on, et hotellis peame pisut ootama, et oma toad kätte saada. Selle
kompenseerib tasuta kohv (hei, me oleme ju Guatemalas ja
linna ümber on ohtralt kohviistandusi!) ja tasuta internetiühendus. Viimane on küll aeglasevõitu, aga siiski olemas, kuigi vabadel hetkedel on asjaomane arvuti kaitsvate kapiuste taha peidetud. Lisaks annab varane kohalejõudmine meile võimaluse teha täiesti iseseisev linnatuur, kusjuures komplekti kuulub 
loomulikult mõnus kohvikupeatus plaza servas ja päeva kroonina järjekordne lihavõtteprotsessioon. Sedakorda siis rõõmus ja pidulik, pasunahelide ja pilleraare saatel. See on vaatamist väärt. Ja uskuge mind, Antiguasse ei mahu üleliia palju turiste! See linn on selleks lihtsalt liiga väike.
Kõigele lisaks peaks meiega enam-vähem samaaegselt siinses hotellis peatuma teine GAPi grupp (Chad’s group), kes on tegemas tunduvalt pikemat reisi algusega Panamas ja lõpuga Mexico Citys. Tõsi, neid, kes selle kahekuulise reisi tervikuna kaasas teevad, on seltskonnas üksikuid. Enamus on liitunud lühemateks vahemaadeks, seega on nimetet grupi koosseis valdavalt vaheldunud. Ka nii on võimalik.
Järgmiste päevade ettevõtmisteks organiseerub kaks gruppi siis enam-vähem komplektina. Väljasõite valime põhimõttel üks asi korraga. Et jõuaks ka linna peal ringi hulkuda ning saaks hommikuti kauem voodis mõnuleda. (Milleks see reis siis ikka muuks mõeldud kui puhkamiseks). Kõigepealt retk kohalikku külla, mida Jon iseloomustab sõnadega ’women’s project’. Ehk siis kuidas ühe lähedalasuva küla naised ette võtsid ja oma käsitööga raha teenides külla kooli rajasid. Esmapilgul pole just eriti põnev, eks? Sama arvasid vist ka meie grupi meessoost liikmed, kes otsustasid in corpore asjast mitte osa võtta. Välja arvatud Ross, kes olnuks tulija küll, aga miski arusaamatu kõhutõbi oli ta hetkel kergelt nokauteerinud. Chadi rühma mehed on seevastu tunduvalt uudishimulikumad (või eelarvamustevabamad?). Igatahes kahe lahtise pickupiga asume pärastlõunal teele mägede suunas. Chad ja Jon on kordamööda meile tõlkideks.
Väike küla kitsaste tänavatega, kirik ja suhteliselt uus koolimaja. Rahvarõivis naised, enamus juba suhteliselt eakad, räägivad oma küla loo. See ulatub ammustesse aegadesse, mil põllumaa kuulus veel põliselanikele ning seda üksmeeles hariti. Küla kaitses tollal pühak nimega Santiago ja orgu kaunistas väike järv. Mingite pühade ajal, kui külarahvas pidu oli pidanud ja alkoholiuimas (pole 100% enam kindel, kas see oli ikka ainult alkohol, millest jutt käis) uinunud, lahkus järv orust. Ja seejärel nähti varahommikul hobusel lahkumas ka küla kaitsepühakut. Sestpeale pööras õnn külale selja ja elanikke tabasid üksteise järel ebaõnnestumised ning küla vaesus. Nagu kaasaegses muinasjutus ilmus ühel hetkel rikas härrasmees, kes hädalistele abikäe ulatas, lubades osa maid osta ja need siis soodsalt elanikele rendile anda. Nii jäi siinne kogukond ilma ka oma maaomandist. (Mis ajal see viimane sündmus täpselt aset leidis, ei kõneldud, aga praeguse maaomaniku järeltulijad pidid siiani kusagil läheduses elama). Tõsi, kohalikud on üritanud ka oma maid tagasi osta, aga kuna hinnad on vahepeal meeletult tõusnud, pole see kuidagi õnnestunud. See oli siis eellugu.
Aga aastad läksid ja küla vireles endiselt vaesuses, millest ei suudetud välja rabeleda. Maa rent neelas põllumajandusest saadava tulu ning tundus, et sellest surnud ringist ei suudetagi kuidagi enam väljuda. Üha enam jõudis külaelanikele kohale, et selleks, et elu paraneks, on külla vaja haritud inimesi. Ehk siis tuleks laste tarvis rajada kool. Ja kuna meestest ei näinud asja olevat, võtsid naised ette ja otsustasid ise hakata midagi muutma. Ja mis võimalused ja oskused enamjaolt kodus majapidamisega tegelevatel naistel selleks olid? Muidugi nende käsitööoskused. Kes vähegi on näinud Guatemala päritolu värvikaid vaipu ja tikandeid, ei pruugi kahelda, et need tööd on unikaalsed ja hinnalised. Esialgu müüdi oma käsitööd linnadesse vahendajate kaudu, peamiseks põhjuseks põliselanike kehv hispaania keele oskus. Idee vabaneda vahendajatest ja harida parema tuleviku nimel oma lapsi andis naistele aga üks puhjuhuslikult kohatud 
ameeriklanna. Ainult imetlustväärt on see, millise järjekindlusega nad oma asja on ajanud. Klubis osalevad muuseas ka lapsed, kes tavaliselt küll vaid pisemaid asju valmistavad. Ikka hoole ja armastusega. Ning nüüd on siis külas ka kool – tõsi, ehitusmaterjalidega on osaliselt aidanud ka valitsus, aga põhiliselt on koolimaja ikka oma jõududega püsti pandud.
Otse loomulikult näidatakse varjualusesse kogunenud turistidele ka oma oskusi. Alates sellest, kuidas toorestest ubadest vanade töövahendite abil kohv saab (Britta saab kah ubade koorimisel käe valgeks teha), mismoodi valmivad seinal rippuvad imekaunid vaibad-linikud ning kuidas (ja kui kiiresti!) punutakse roomatte, mis niiskele pinnale istumise-magamise alla võetakse. Lõpuks kostitatakse külalisi kana, kõrvitsasupi (pumpkin-seed-soup), tortillade ja otse loomulikult kohviga. Kõik on ehtne ja emotsionaalne. Terve pika pärastlõuna on need 5-6 naist ainuüksi 
meile pühendanud! Ning hämmastav on teada saada, et kahepoolse mustriga liniku mõõtudega ca 70*100cm, mille valmistamiseks kulub umbes kaks kuud, saab osta vaid 120-150 quetzaali eest. Seepeale tahaks küll endalt küsida, mis on meid ümbritsevate asjade tegelik väärtus?
Ja lõpuks saame kõik endale kohaliku, kakchiquel’i keele mikrosõnastiku. Siin see on, kogunisti kolmekeelne:
Matiox !
kompenseerib tasuta kohv (hei, me oleme ju Guatemalas ja
linna ümber on ohtralt kohviistandusi!) ja tasuta internetiühendus. Viimane on küll aeglasevõitu, aga siiski olemas, kuigi vabadel hetkedel on asjaomane arvuti kaitsvate kapiuste taha peidetud. Lisaks annab varane kohalejõudmine meile võimaluse teha täiesti iseseisev linnatuur, kusjuures komplekti kuulub 
loomulikult mõnus kohvikupeatus plaza servas ja päeva kroonina järjekordne lihavõtteprotsessioon. Sedakorda siis rõõmus ja pidulik, pasunahelide ja pilleraare saatel. See on vaatamist väärt. Ja uskuge mind, Antiguasse ei mahu üleliia palju turiste! See linn on selleks lihtsalt liiga väike.Kõigele lisaks peaks meiega enam-vähem samaaegselt siinses hotellis peatuma teine GAPi grupp (Chad’s group), kes on tegemas tunduvalt pikemat reisi algusega Panamas ja lõpuga Mexico Citys. Tõsi, neid, kes selle kahekuulise reisi tervikuna kaasas teevad, on seltskonnas üksikuid. Enamus on liitunud lühemateks vahemaadeks, seega on nimetet grupi koosseis valdavalt vaheldunud. Ka nii on võimalik.
Järgmiste päevade ettevõtmisteks organiseerub kaks gruppi siis enam-vähem komplektina. Väljasõite valime põhimõttel üks asi korraga. Et jõuaks ka linna peal ringi hulkuda ning saaks hommikuti kauem voodis mõnuleda. (Milleks see reis siis ikka muuks mõeldud kui puhkamiseks). Kõigepealt retk kohalikku külla, mida Jon iseloomustab sõnadega ’women’s project’. Ehk siis kuidas ühe lähedalasuva küla naised ette võtsid ja oma käsitööga raha teenides külla kooli rajasid. Esmapilgul pole just eriti põnev, eks? Sama arvasid vist ka meie grupi meessoost liikmed, kes otsustasid in corpore asjast mitte osa võtta. Välja arvatud Ross, kes olnuks tulija küll, aga miski arusaamatu kõhutõbi oli ta hetkel kergelt nokauteerinud. Chadi rühma mehed on seevastu tunduvalt uudishimulikumad (või eelarvamustevabamad?). Igatahes kahe lahtise pickupiga asume pärastlõunal teele mägede suunas. Chad ja Jon on kordamööda meile tõlkideks.
Väike küla kitsaste tänavatega, kirik ja suhteliselt uus koolimaja. Rahvarõivis naised, enamus juba suhteliselt eakad, räägivad oma küla loo. See ulatub ammustesse aegadesse, mil põllumaa kuulus veel põliselanikele ning seda üksmeeles hariti. Küla kaitses tollal pühak nimega Santiago ja orgu kaunistas väike järv. Mingite pühade ajal, kui külarahvas pidu oli pidanud ja alkoholiuimas (pole 100% enam kindel, kas see oli ikka ainult alkohol, millest jutt käis) uinunud, lahkus järv orust. Ja seejärel nähti varahommikul hobusel lahkumas ka küla kaitsepühakut. Sestpeale pööras õnn külale selja ja elanikke tabasid üksteise järel ebaõnnestumised ning küla vaesus. Nagu kaasaegses muinasjutus ilmus ühel hetkel rikas härrasmees, kes hädalistele abikäe ulatas, lubades osa maid osta ja need siis soodsalt elanikele rendile anda. Nii jäi siinne kogukond ilma ka oma maaomandist. (Mis ajal see viimane sündmus täpselt aset leidis, ei kõneldud, aga praeguse maaomaniku järeltulijad pidid siiani kusagil läheduses elama). Tõsi, kohalikud on üritanud ka oma maid tagasi osta, aga kuna hinnad on vahepeal meeletult tõusnud, pole see kuidagi õnnestunud. See oli siis eellugu.
Aga aastad läksid ja küla vireles endiselt vaesuses, millest ei suudetud välja rabeleda. Maa rent neelas põllumajandusest saadava tulu ning tundus, et sellest surnud ringist ei suudetagi kuidagi enam väljuda. Üha enam jõudis külaelanikele kohale, et selleks, et elu paraneks, on külla vaja haritud inimesi. Ehk siis tuleks laste tarvis rajada kool. Ja kuna meestest ei näinud asja olevat, võtsid naised ette ja otsustasid ise hakata midagi muutma. Ja mis võimalused ja oskused enamjaolt kodus majapidamisega tegelevatel naistel selleks olid? Muidugi nende käsitööoskused. Kes vähegi on näinud Guatemala päritolu värvikaid vaipu ja tikandeid, ei pruugi kahelda, et need tööd on unikaalsed ja hinnalised. Esialgu müüdi oma käsitööd linnadesse vahendajate kaudu, peamiseks põhjuseks põliselanike kehv hispaania keele oskus. Idee vabaneda vahendajatest ja harida parema tuleviku nimel oma lapsi andis naistele aga üks puhjuhuslikult kohatud 
ameeriklanna. Ainult imetlustväärt on see, millise järjekindlusega nad oma asja on ajanud. Klubis osalevad muuseas ka lapsed, kes tavaliselt küll vaid pisemaid asju valmistavad. Ikka hoole ja armastusega. Ning nüüd on siis külas ka kool – tõsi, ehitusmaterjalidega on osaliselt aidanud ka valitsus, aga põhiliselt on koolimaja ikka oma jõududega püsti pandud.
Otse loomulikult näidatakse varjualusesse kogunenud turistidele ka oma oskusi. Alates sellest, kuidas toorestest ubadest vanade töövahendite abil kohv saab (Britta saab kah ubade koorimisel käe valgeks teha), mismoodi valmivad seinal rippuvad imekaunid vaibad-linikud ning kuidas (ja kui kiiresti!) punutakse roomatte, mis niiskele pinnale istumise-magamise alla võetakse. Lõpuks kostitatakse külalisi kana, kõrvitsasupi (pumpkin-seed-soup), tortillade ja otse loomulikult kohviga. Kõik on ehtne ja emotsionaalne. Terve pika pärastlõuna on need 5-6 naist ainuüksi 
meile pühendanud! Ning hämmastav on teada saada, et kahepoolse mustriga liniku mõõtudega ca 70*100cm, mille valmistamiseks kulub umbes kaks kuud, saab osta vaid 120-150 quetzaali eest. Seepeale tahaks küll endalt küsida, mis on meid ümbritsevate asjade tegelik väärtus?Ja lõpuks saame kõik endale kohaliku, kakchiquel’i keele mikrosõnastiku. Siin see on, kogunisti kolmekeelne:
Matiox !
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar