Minu blogi on täpselt niipalju avalik, kui selle külalised arvavad. Kuna ma seda oluliselt ei afišeeri, siis loodan, et mul on natuke rohkem vabadust monitorile manada just nimelt seda, mida ma mõtlen. Ja õigus pahane olla, kui keegi, kes on valinud endale võimaluse oma sõnumit tunduvalt suuremale auditooriumile edastada, ei tunneta vastutust selle sisu eest. Vihje on suunatud ajalehe Postimees ’Seiklejate blogile’, mis tänaseni veebilehel üleval. Ja minu kommentaar nimetet’ teksti meessoost autorile on seal samuti säilinud, kui keegi peaks viitsima otsida. Et miks ma nii kuri olen. Õigupoolest mitte kuri, vaid natuke nördinud. Kui sa tuled oma kodunt nii kaugele, siis võiks ju olla eesmärgiks otsida igas paigas midagi uut, erinevat, senitundmatut. Ning alati peaks üritama mõista selle paiga ajalugu, kuhu sa sattunud oled. Mina millegipärast ei tunnetanud Antiguat erilise ’turistilõksuna’ (OK, erinevalt Postimehe blogi autoritest oli mul rõõm sattuda näiteks Playa del Carmeni Mehhikos). Loomulikult torkab turistide olemasolu ca 30 000 elanikuga linnas rohkem silma kui miljonilinnas (Ciudad Guatemala), seda arvatavasti eriti Ülestõusmispühade ajal. Aga Antigua on vana. Ja kõik see vana on kuidagi hämmastavalt sulandunud tänasesse päeva. Ühel hetkel imetled iidse katedraali fassaadi, järgmisel aga avastad, et fassaad ongi kõik, mis kunagisest pompöössest rajatisest säilinud on. Ja vana kesta sees on kodu leidnud ööklubi või restoran (see ei ole Potjomkin, see lihtsalt ongi nii). Muinsuskaitsel pole siin midagi teha, sest kõik hooned peaksidki olema muinsuskaitse all. 1773.aasta maavärina-järgne ülesehitustöö kestab tänaseni. Antigua on nagu liivakivipaljand, kus ajalugu kihtide kaupa näha.
Inimene, kes ainult viis tundi selles linnas viibides leiab, et siin pole midagi vaadata, peaks esmalt üritama sügavale iseenese sisse vaadata. Ja repliigi korras – Antigua on kogunisti Guatemala kolmas pealinn. Kõigest muust aga järgmisel korral.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar