Kirjutatud lennukis:
Uuhhh .... esimene ehmatus üle elatud. Istun Prahas Czech Airlines’i Airbus’is ja ootan, et algaks lend New Yorki.
Ei, tegelikult ei ole minu jaoks veel järgmine päev. Sest järgmine päev on siis, kui öö vahel on. Normaalsed inimesed magavad öösiti, mitte ei paki asju. Seega on erakordselt pikk päev, mis ei ole veel lõppenud.
Üldiselt olen happy. Terje hoolitseb Madli lille eest ja ülemine naaber korjab neljapäeviti postkastist Ekspressi (loodetavasti ka selle postkaardi, mille Madli umbes kaks nädalat tagasi mulle Bangkokist saatis).
Jõudsin üllatuda Tartu aktiivse ööelu üle (või on kell neli juba hommik?). Rahvahulgad - valdavalt nooremapoolsetest meessoost isenditest koosnevad – liikumas kaootiliselt bussijaama, Statoili tankla ja MacDonalds’i ümbruses.
Kirjutatud hiljem:
Liinibuss on pooltühi ja sellega saab otse Tallinna lennujaama. Loobun oma jakist ja lasen seljakoti kilesse pakkida, mille järel see kohe poole väiksemad mõõtmed omandab. Turvakontrollis tuleb loobuda lisaks väiksele seljakotile (ehk siis käsipagasile) ka jalanõudest.
– Kas teil üleriideid ei olegi?
- Ei. (Kohas, kuhu ma lähen, pole neid arvatavasti väga vaja, aga ma mõistan, et see lend on esialgu ainult Prahasse).
- Astuge kõrvale, palun. (Oleks ma eales aimanud, et see kordub edaspidi kõikjal! Ja turvaväravad isegi ei piiksatanud, kui ma sealt läbi läksin!)
Tšehhide auks peab ütlema, et nad on vist vähesed, kes Euroopa-sisestel lendudel economy – reisijatele veel süüa annavad. Vähemalt läheb lend rutem, sest vaadata pole midagi – meist allpool on esialgu ainult paksud pilved. Minu seljakott läheb aga otse New Yorki.
Kirjutatud lennukis:
Asi nimega Transfer Desk, Praha lennujaam. (Sooja on viis kraadi ja päike paistab. Tegelikult ei saa sellest terminaalis sees olles muidugi eriti aru.) Järjekord leti ees on üllatavalt pikk. Ja esimene lause, mida kuulen, kui teenindaja on suutnud tšehhi keelelt inglise keelele ümber orienteeruda:
- Sorry, your flight is overbooked.
Enne kui ma sellele miskitmoodi verbaalselt reageerida jõuan, pakutakse kiirelt hotelli Prahas ja lendu järgmisel päeval. Vot sellise asjade käigu vastu tärkab minus küll tõsine protest.
- See ei saa võimalik olla! Ma ostsin selle pileti juba kaks kuud tagasi (hmm, ja olen seega teie üritust selle aja jooksul krediteerinud!) ja lendan NY-st edasi Mehhikosse! Ma pean tingimata homme hommikul Cancunis olema!
- Ma ei näe siit, et te kuhugi edasi lendate.
Otsin oma kotist JetBlue lennubroneeringu ja igaks juhuks ka GAP’i voucheri. Need paberid panevad teenindaja pisut mõtlema. Mõned kiired telefonikõned tšehhi keeles ning mul palutakse oodata – ehk nad saavad siiski midagi teha. Ja saavadki. Veerandtunnise ootamise järel ulatatakse ihaldatud pardakaart lennule Praha – New York. Ja poolteist tundi kahe lennu vahel saabki valutult sisustatud. Viimane aeg turvakontrolli minna. Ja mis te arvate, mida ma kuulma pean (nüüd on siis esimene copy-paste koht lausest -astuge kõrvale, palun-)? Õnneks selgub, et mul ei ole jätkuvalt midagi keelatut kaasas ning olen seega nende õnnelike seas, keda lennukile lubatakse.
* * *
Lõunasöögi ajal lendame üle Inglismaa ja Iirimaa (Blackpoolist Belfasti suunas), seejärel suundume Atlandi ookeanile. Välistemperatuur -55ºC, lennukõrgus ca 9800 km ja keskmine kiirus 900 km/h, kõikumisega pisut siia-sinnapoole. Erinevalt Kesk-Euroopast on taevas Iirimaa kohal pilvitu. Magada eriti ei õnnestu, sest väljas on vastikult valge ja iste on ebamugav. Voodiga pole saanud kohtuda juba tervelt 32 tundi. New York on umbes 4200 km ehk siis viie poole lennutunni kaugusel.
Uuhhh .... esimene ehmatus üle elatud. Istun Prahas Czech Airlines’i Airbus’is ja ootan, et algaks lend New Yorki.
Ei, tegelikult ei ole minu jaoks veel järgmine päev. Sest järgmine päev on siis, kui öö vahel on. Normaalsed inimesed magavad öösiti, mitte ei paki asju. Seega on erakordselt pikk päev, mis ei ole veel lõppenud.
Üldiselt olen happy. Terje hoolitseb Madli lille eest ja ülemine naaber korjab neljapäeviti postkastist Ekspressi (loodetavasti ka selle postkaardi, mille Madli umbes kaks nädalat tagasi mulle Bangkokist saatis).
Jõudsin üllatuda Tartu aktiivse ööelu üle (või on kell neli juba hommik?). Rahvahulgad - valdavalt nooremapoolsetest meessoost isenditest koosnevad – liikumas kaootiliselt bussijaama, Statoili tankla ja MacDonalds’i ümbruses.
Kirjutatud hiljem:
Liinibuss on pooltühi ja sellega saab otse Tallinna lennujaama. Loobun oma jakist ja lasen seljakoti kilesse pakkida, mille järel see kohe poole väiksemad mõõtmed omandab. Turvakontrollis tuleb loobuda lisaks väiksele seljakotile (ehk siis käsipagasile) ka jalanõudest.
– Kas teil üleriideid ei olegi?
- Ei. (Kohas, kuhu ma lähen, pole neid arvatavasti väga vaja, aga ma mõistan, et see lend on esialgu ainult Prahasse).
- Astuge kõrvale, palun. (Oleks ma eales aimanud, et see kordub edaspidi kõikjal! Ja turvaväravad isegi ei piiksatanud, kui ma sealt läbi läksin!)
Tšehhide auks peab ütlema, et nad on vist vähesed, kes Euroopa-sisestel lendudel economy – reisijatele veel süüa annavad. Vähemalt läheb lend rutem, sest vaadata pole midagi – meist allpool on esialgu ainult paksud pilved. Minu seljakott läheb aga otse New Yorki.
Kirjutatud lennukis:
Asi nimega Transfer Desk, Praha lennujaam. (Sooja on viis kraadi ja päike paistab. Tegelikult ei saa sellest terminaalis sees olles muidugi eriti aru.) Järjekord leti ees on üllatavalt pikk. Ja esimene lause, mida kuulen, kui teenindaja on suutnud tšehhi keelelt inglise keelele ümber orienteeruda:
- Sorry, your flight is overbooked.
Enne kui ma sellele miskitmoodi verbaalselt reageerida jõuan, pakutakse kiirelt hotelli Prahas ja lendu järgmisel päeval. Vot sellise asjade käigu vastu tärkab minus küll tõsine protest.
- See ei saa võimalik olla! Ma ostsin selle pileti juba kaks kuud tagasi (hmm, ja olen seega teie üritust selle aja jooksul krediteerinud!) ja lendan NY-st edasi Mehhikosse! Ma pean tingimata homme hommikul Cancunis olema!
- Ma ei näe siit, et te kuhugi edasi lendate.
Otsin oma kotist JetBlue lennubroneeringu ja igaks juhuks ka GAP’i voucheri. Need paberid panevad teenindaja pisut mõtlema. Mõned kiired telefonikõned tšehhi keeles ning mul palutakse oodata – ehk nad saavad siiski midagi teha. Ja saavadki. Veerandtunnise ootamise järel ulatatakse ihaldatud pardakaart lennule Praha – New York. Ja poolteist tundi kahe lennu vahel saabki valutult sisustatud. Viimane aeg turvakontrolli minna. Ja mis te arvate, mida ma kuulma pean (nüüd on siis esimene copy-paste koht lausest -astuge kõrvale, palun-)? Õnneks selgub, et mul ei ole jätkuvalt midagi keelatut kaasas ning olen seega nende õnnelike seas, keda lennukile lubatakse.
* * *
Lõunasöögi ajal lendame üle Inglismaa ja Iirimaa (Blackpoolist Belfasti suunas), seejärel suundume Atlandi ookeanile. Välistemperatuur -55ºC, lennukõrgus ca 9800 km ja keskmine kiirus 900 km/h, kõikumisega pisut siia-sinnapoole. Erinevalt Kesk-Euroopast on taevas Iirimaa kohal pilvitu. Magada eriti ei õnnestu, sest väljas on vastikult valge ja iste on ebamugav. Voodiga pole saanud kohtuda juba tervelt 32 tundi. New York on umbes 4200 km ehk siis viie poole lennutunni kaugusel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar