Tegelikult natuke taustajuttu. Et nii suur aferist ma nüüd ka pole, et päris ihuüksi nii kaugele sõita. Pealegi ei oska ma sõnagi hispaania keelt (või enne reisi algust ei osanud). Minu reisikorraldaja pealkiri on GAP Adventures ja see on päritolult Kanada firma. Nad korraldavad reise väikestele gruppidele praktiliselt kogu maailmas. Tavaliselt algab reis punktis X ja lõpeb punktis Y, mis tekitab mõnevõrra probleeme soodsate edasi-tagasi lennupiletite hankimisega. Sest alguspunkti kohalejõudmine ja lõpp-punktist kodumaale tagasisaamine on igaühe enda asi. Grupid on väikesed – 10...15 inimest ja tour-leader ei ole mitte traditsiooniline giid, vaid inimene, kes garanteerib peavarju ööseks, transpordi punktist A punkti B, annab nõu, kuhu minna õhtust või hommikust sööma või millist vaatamisväärsust kusagil vaatama minna. Ja teab enam-vähem, palju see kõik maksab. Luksuslikke hotelle ei maksa oodata (mitte et ma teaks, mida see sõna üleüldse tähendab), konditsioneerid ei ole garanteeritud (kuigi paaris kohas on need olemas), liikumiseks kasutatakse ühiskondlikku transporti (bussid, van’id, paadid) ja oma seljakotti kannab igamees ise. Selline reisimisviis annab suhteliselt suure võimaluse oma retke omaenda äranägemise järgi kujundada.
Esimesel ühisel hommikusöögil jagatakse lisaks retke kaardile välja ka hotellide nimekiri, mille tagaküljele on targu kirja pandud reisimehe kümme käsku (The Traveller’s Ten Commandments). Ühtlasi peame kirja panema oma nimed, meiliaadressid, reisikindlustuse numbrid ning hädaabinumbri kodumaal. Seda viimast ei lähe õnneks kellegil vaja.
Kiire tutvustus (kui keegi arvab, et mulle midagi esimese korraga meelde jäi, siis ta eksib): laua ümber istub hetkel kolm austraallast (Jill, Valerie, Ross), kolm britti (Jo-Jo + Paul), kena vanem abielupaar Taanist (Britta ja Tom), kaks kanadalast (Brenda ja Kathy), üks sakslane (Andreas) ning grupijuht Jon (kes on ameeriklane, pärit Georgiast). Ja mina olen muidugi ainus eestlane. Loo peategelaste vanus on arvatavasti kusagil vahemikus 25-65 eluaastat. Meridas liituvad meiega veel Derek ja Sandy (Austraalia). Derek on rahvuselt tegelikult tšehh, kes kodumaalt lahkus saatuslikul aastal 1968. Kes veel mäletab Praha kevadet? Mina igatahes ei mäleta. Ainus vabandus on, et ei saagi mäletada. Meie kodune keel on loomulikult english selle erinevates variatsioonides.
Jon'i sõnul (ja küllap tema juba teab) on meie seltskond suurepärane. Mis tähendab otsetõlkes, et grupis on mõned suitsetajad ja ei ole õnneks ainsatki taimetoitlast. Esimesest punktist tuleb aru saada nii, et Jon, kes on ise suitsetaja, on sama tuuri teinud läbi grupiga, milles tõepoolest ei olnud ainsatki suitsetajat, aga see-eest oli üks lastega perekond. Selleks, et järeltulevat põlve pahede küüsi langemisest hoida, pidi Jon iga kord kusagile nurga taha suitsetama hiilima. Ja tundis end sellest hoolimata üsna näruselt. Suitsetamine on muidugi pahe. Aga sellest taimetoitlaste teemast ei saanudki ma päriselt aru, sest minu arust oli kõikjal, kus söömas käisime, saadaval vähemalt(!) paar einet ka nendele, kes liha ei söö. Ehk oli tegemist mingite ekstremistidega? Kui nende seas oli munavihkajaid, siis võib seda isegi mõista.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar