Hoburaudteega maa alla

Merida, Yucatani pealinn asub Chichen Itza’st 130 kilomeetri ja Cancunist 330 kilomeetri kaugusel. Bussiettevõtte ADO esimese klassi pilet marsruudil Chichen Itza-Merida maksab täpselt 84 peesot. Bussijaamast hotelli sõidame taksoga. Hotell asub suht südalinnas, nii umbes kahe-kolme blocki kaugusel linna keskväljakust ehk plazast ja kannab pealkirja Trinidad. Väljast väike, seest pisut suurem, sisehoovi, ohtra taimestiku ja võrkkiikedega. Jon ööbib kusagil mujal, sest GAP-il on teatud linnades oma ’pesad’.

Jagame tube, seekord on mul õnn saada privaatruum teisel korrusel. Nimelt on meie grupis kuus üksikut reisijat, mõlemast soost täpselt kolm. Kuna toad on kahesed, jääb alati kaks üksikut kodanikku üle. Et asi oleks õiglane ning kõigile jaguks võrdselt nii privaatsust ja ka seltskonda, siis on need üksikud pandud kenasti roteeruma. Seega vahetame pidevalt toakaaslasi, mis on iseenesest täitsa tore mõte.

Esimene ühine õhtusöök toimub vahetult plaza kõrval asuvas tänavarestoranis. Kõigepealt tellitakse joogid (loe: õlu) ning seejärel süvenetakse menüüsse. Millest arusaamine ilma Joni abita suhteliselt keeruline oleks. Kui Jon on menüüga lõpetanud, on selle esimene ja keskmine ots enamusel juba meelest läinud, mistõttu tellimuse tegemisel vajab suur osa seltskonnast veel individuaalset konsultatsiooni. Et põhirooga oodates kõhud liiga tühjaks ei läheks, tuuakse lisaks õllele lauda ka soojad tortillad ja salsa. Ei mitte selline salsa, mida siin Eestis poest osta saab (salsa tähendab hispaania keeles õieti kastet kui sellist), vaid miski, mida inglise keeles kutsutakse raw salsa – koosneb peeneks hakitud tomatist, kurgist (selles ei ole ma päris kindel, aga üks komponent vähemalt näeb sedaviisi välja), tšillipiprast ja värskest koriandrist ning näeb välja enam-vähem nagu toorsalat. Täidab kõhtu paremini, kui söödud koguse järgi arvata võiks. Nojah, pudel õlut aitab ka pisut. Pärast põhirooga oleme söömisest juba suhteliselt oimetud.

Tundub, et meie söögikoht on suhteliselt populaarne, sest vabu kohti selles momendil ei leidu. Küll aga lihtsalt publikut, kes elava muusika saatel rõõmsalt tänaval jalga keerutavad. On pime, soe, lärmakas ja palju rõõmsaid inimesi. Tunnen end kui teises reaalsuses, eriti viimaste öödega võrreldes.
Õhtu lõpeb kokteilidega otse meie hotelli vastas asuvas ööklubis. Mis ei olegi nagu ööklubi, vaid pigem lihtsalt baar. Võibolla seal kunagi tantsitakse ka, aga meie silmad midagi taolist igatahes ei näe. See-eest maksab margarita ainult 16 peesot.

Hommik. Lisaks tervitusõllele on see ainus hotell meie reisil, kus hommikusöök on hinna sees. Paljudes hotellides polegi üldse söögikohta. Üldiselt tundub (ma ei saa küll sõna võtta mingites vingetes tärnihotellides pakutava koha pealt), et hommikusöök paketis ei ole siin eriti kombeks, see-eest on paljud restoranid-kohvikud avatud juba varahommikul. No eine ise on tüüpiline continental – kaks viilu röstsaia, või, vahtrasiirup (tervitused kõigile kanadalastele) ja kohv või tee. Joogiveepudeleid saab nii siin kui edaspidi tasuta täita. Ja seda on oluline meeles pidada. Nagu ka igahommikust SPF-protseduuri.

Kuna eile saime tubli annuse ajalugu ja kultuuri, võtame täna asja pisut lõdvemalt ja anname ajule puhkust. Seega – ei mingeid varemeid ega linnaekskursioone. Esmalt peame end aga pika päeva tarbeks lõunasöögiga varustama. Joni juhatusel suundume kohalikku supermarketisse (ei erinegi väga palju meie omadest). Seejärel liigume edasi kohta, kus seisavad minibussid. Kahest meile piisab, hinna lepib kokku Jon. Umbes pooletunnise (?) sõidu järel peatume külas, kust väljub meie hoburaudtee. See on suhteliselt veider elamus - peamiselt puitkonstruktsioonis (v.a veermik) vankrite-vagunite ette on rakendatud väikesekasvulised kurnatud olemisega hobused, kes kohaliku kutsari juhtimisel veavad turiste kõnnumaale. Ühte vagunisse mahub neli inimest. Et mugavam istuda oleks, on puitpinkidele paigutatud padjad. Ei mingeid turvameetmeid (ei, euroametnikud, see ei tähenda, et ma teie reeglite järgi igatseksin). Rööpad tunduvad koos püsivat ausõna peal, kogu veerem koliseb meeleheitlikult nagu hakkaks kohe koost lagunema ja kurvide peal võetakse targu kiirust maha. Kui mõni teine rakend vastu juhtub tulema, peab üks kahest mööda-pääsemiseks oma vagunid rööbastelt maha tõstma. Tavaliselt teeb seda sellelt suunalt tulija, kelle vagunid arvuliselt vähemuses on. Seesama Yucatani maastik, mille kohta bussiaknast vaadates tinglikult võsa võis öelda, meenutab käeulatuses olles siiski pigem poolkõrbe. Miskipärast on osa raudteeäärseid alasid piiratud okastraadiga (Jon ei oska öelda, mispärast, kuigi atraktiivsed need alad igatahes ei tundu). Tegelikult asuvad tõelised väärtused maa all.

Esimene peatus. Vagunid tõstetakse rööbastelt ja hobused rakendatakse lahti. Vaesed loomad, varju pole neil siit kusagilt otsida. Aga võibolla on nad sellega juba harjunud. Oleme keset eikellegimaad. See on aga näiline. Teatavasti on maa Yucatanil seest õõnes. Seal asuvad suured looduslikud augud (?) mida inglise keeles kutsutakse sinkhole’deks. Päris tabav nimetus, arvestades seda, et maapinnal asub suhteliselt kitsas avaus, mille kaudu pääseb maa-alusesse pimedasse salajärve (eesti keeles ei ole sellele kahjuks tabavat vastet – kraanikausi äravooluava on kuidagi kohmakas ja meenutab liiga palju tsivilisatsiooni). Tavaliselt on maa alla pääsemiseks ehitatud trepp (üsna järsk) või siis ka redel, kui tegemist on iseäranis järsu ja kitsa laskumisega. Kui silm pimedusega harjuda jõuab, on pilt imeline. Erakordselt läbipaistev vesi, vaikus, stalaktiidid ja ripnevad puujuured kusagil kõrgemal horisondil. Ning õige pisut päikese-valgust kusagil päris-päris kõrgel. Ja kui te tahate nautida maailmast äralõigatuse tunnet, pöörake end vees selili, nautige kaaluta olekut ja tundke end kui muinasjutufilmis. (Täpselt niikaua, kui läheduses ei ole rohkem turiste kui enda kaaslased).
Rõõm normaalsest välistemperatuurist kestab just täpselt niikaua kui päikesest eemalolek. Üleval on taas lõõskav päike ja troostitu maastik. Et vältida suuremaid rahvahulki, jätame esialgu vahele teise sinkhole’ ja suundume otsejoones kolmanda juurde. Mis on erakordne selles mõttes, et avaus maapinnas on tõepoolest nii väike, et kaks inimest sealt korraga läbi ei mahuks. Ja pikk redel viib otse sügavustesse (kuhu täpselt ja kui sügavale, seda päikesest pimestatud silmaga loomulikult ei erista). Mõned meie hulgast otsustavad selle seikluse vahele jätta. Asjata, sest raskeim osa ongi alla saamine ja pimedusega harjumine. Pärast järjekordset vesijahutust on lõunasöögi aeg. Sätime end rookatusega varjualusesse ja naudime kaasaostetud võileibu, mis on reisi vältel oluliselt oma kuju (ja olekut) muutnud. Selles mõttes, et näiteks tahkest vedelaks. Õnneks ei mõjuta see maitset.
Viimases ehk siis tavajärjekorras teises augus otsustab mõni meist hakata tegelema ekstreemspordiga. Jo provotseerib eelnevalt Joni küsimusega, et kas keegi tema eelnevatest gruppidest kunagi ka augu servalt vettehüppeid teinud on (veepinnani on maa pealt umbes 20 meetrit, ja ausõna, augu servades turritavad kivinukid ei kutsu ennast eriti endi vastu kratsima, rääkimata intensiivsemast kokkupuutest). Jon uurib kõigepealt, mis liiki reisikindlustus Jo’l on ja mainib mokaotsast, et mõned hullud on varem hüpanud küll. Ja lisab kiirelt, et on nõus juhendama, aga siiski ei soovita hüpata. Keegi ei usu, et Jo selle triki ära teeb ..... Aga segased britid on varemgi hulle tükke teinud. Veesolijad hoiavad igatahes siivsalt kaugemale ja teine Jo (Joanna) igaks juhuks ei vaata. Ta teebki seda!!! Nojah, tagantjärele öeldes ei tunne ta end pärast üleliia mugavalt. Hüpates tuleb nimelt nina kinni pigistada ja sealjuures käsivarred võimalikult vastu keha suruda. Mõni asi lihtsalt läheb esimesel korral meelest ära ..... (need käsivarred pidid alumistelt külgedelt ikka päris kõva laksu saama). Rohkem hüppajaid seekord igatahes polnud.

Külla tagasi jõudes kaupleb Jon reisi hinna üle, mis lõppkokkuvõttes läheb maksma 50 peesot näo kohta. Tom suhtleb kohalike kaupmeestega ja omandab topsitäie mangoviile, mis on üle puistatud tšillipulbriga. Need maitsevad muuseas täiesti fantastiliselt!
Tagasi Meridasse. Lepime kokku tavapärase stardiaja õhtusöögiks (Jon ütleb – nagu tavaliselt – et ta ta teab ühte väga head taco-place’, mida võiks viimasel Merida-õhtul külastada). Loomulikult pole kellelgi midagi tacode vastu. Osa seltskonnast koguneb kuidagi sundimatult juba varem hotelli sisehoovi, et lihtsalt lobiseda. Sujuvalt otsustatakse, et võiks enne õhtusööki ühed õlled teha (jätkuvalt on ju palav). Suundume lähimasse nurgapealsesse poodi. Õlu ei ole (vähemalt Meridas) sugugi kallis, näiteks Eestiski müüdav Corona Extra pudel maksab siin miskit 5.80 kohalikku raha. Kassas küsitakse aga pudeli eest millegipärast umbes neli peesot rohkem.

Mehhikos ei ole teatavasti meile tuntud pakendipandimajandust (nad võiksid selle muidugi rakendada), aga antud juhtumil on võimalik tühjad pudelid pärast poodi tagasi viia ja see neli enammakstud peesot pudeli kohta tagasi saada. Kusagil mujal Mehhikos me midagi sellist ei tähelda. Hotellis ei pane ka keegi pahaks, kui me oma jookidega ümber pika laua istume.

Taco-place ei näe kuigi luksuslik välja, aga toit on maitsev ja odav. Jon tegeleb järjekordselt menüü interpreteerimisega. Ise tellib hoopis suure pizza, millest tal paraku jõud üle ei käi (lohutuseks lubab ta ülejäägi homsele pikale bussireisile kaasa pakkida). Tegelikult kukub aga välja hoopis nii, et õhtu läheb päris pikaks ja Jon magab hommikul peaaegu sisse ning unustab pizza oma korteri külmkappi. Teema, mis näo teeb järgmine GAP-i grupijuht, kui ta umbes kahe kuu pärast samasse korterisse satub ja külmikust pizza avastab, pakub meile mõneks ajaks elavat kõneainet. Ja kui mõnel pikemal päeval kõht väga tühjaks läheb, on Jonilt hea küsida, et kas tal on juhtumisi pole uudiseid oma Merida pizza kohta või kas keegi ei tahaks seda meile hoopis järele saata.

Taas tuleb seljakotte pakkida. GAP-i reisi eripära – üle kahe öö tavaliselt samas hotellis ei viibita. Seda asjade pakkimist võib ju vihata (nagu igahommikust kleepuvat päikesekreemigi), aga vältida on teist keeruline. Palenque poole stardime varahommikul.