Igatahes sihtkohta jõudes on täpselt see aeg, et pärast seljakottide äraandmist pakihoidu (mis on muuseas tasuta!) tuleks endale väike lõunasöök lubada. Jon lubab meile juba teel olles soodsa hinnaga buffet’ olemasolu, paraku selgub kohapeal, et ’kahjuks ei ole see täna avatud’. Mõne aja möödudes tuleb ootamatult välja, et siiski on avatud (st et tehakse lahti) ja lisaks on ruum mõnusalt jahe. Hmm, pakutavaid roogasid ei ole põrmugi lihtne identifitseerida, hea kui esmavaatlusel on võimalik mõne salati komponendid kindlaks määrata. Rääkimata sellest, et kusagil kirjas oleks, mis neist asjust on hot ja mis natuke vähem hot. Puuviljad on õnneks valdavalt äratuntavad. Seetõttu oleme põhjusega ettevaatlikud, et mitte tahtmatult tuleneelajate nimekirja sattuda. Lõunasöögiga kaasneb meelelahutus – žongleerivad tantsijad. Nad on eri vanuses, isegi paar last seltskonnas. Muidu on tore, aga vaimutoit läheb peale ikka siis kui ihu eest eelnevalt hoolitsetud, mistõttu me just parim publik pole. Kahjuks ei mäleta ma enam, palju mu esimene lõunasöök maksis, aga olen üpris kindel, et see oli kõige odavam lõuna üldse, mida ma Mehhikos sõin.
Niisiis, algab teekond imedemaale. Tegelikult ei ole Chichen Itza ei suurim ega ka vanim maiade asula, tema õnn (või õnnetus) olla üks külastatuimaid asundusi (suuline pärimus, seega kontrollimata fakt) tuleneb peamiselt(?) sellest, et ta asub piisavalt lähedal taolistele ’turismiparadiisidele’ nagu Cancun ja Playa del Carmen. Mis ei tähenda, et koht ei ole muljetavaldav. VÄGAGI ON. Meie trip dossier’i info kohaselt on CI rajatud umbes 432 aastat pärast Kristuse sündi.
Kohalik giid on erakordselt energiline keskeas meesterahvas, kes räägib väga korralikku inglise keelt. Lisaks on teda õnnistatud suurepärase huumorimeelega ning kahtlemata naudib ta oma ametit.
Muljetavaldavaim ehitis linnakus on kahtlemata El Castillo püramiid (ehk siis kohalikus keeles Kukulkan), mis troonib väärikalt keset väljakut, ümbritsetud väiksemate eriilmeliste kaaslastega. Igatahes on muistsed maiad oma asula detailplaneeringu enne ehitamist viimseni läbi mõelnud. Asja eesmärk oli üks – jõuda lähemale jumalatele ning mõjutada seeläbi oma rahva saatust ning heaolu. Muidugi on siin oma väike salalik tagamõte – võimu ja positsiooni kindlustamine. Preestritel ja muudel võimukandjatel oli kahtlemata palju rohkem teadmisi kui tavakodanikul. Ja nagu tänapäevalgi, ei häbenenud nad nende abil rahvahulkadega manipuleerida (info oli võimu allikaks juba nii ammustelgi aegadel). Seepärast on vägagi arusaadav, miks näiteks vihmajumala poole saadeti palveid ikka vahetult enne vihmaperioodi algust, mitte kesk kuiva aega.
El Castillo püramiid on ilmakaarte suhtes paigutatud sedaviisi, et sügisesel ja kevadisel pööripäeval moodustub päikeseloojangul tema astmestikule mao kujutis. Nii madu kui ka jaaguar sümboliseerivad maiade jumalaid. Kahjuks oli kevadine pööripäev juba nädalapäevad tagasi, seega jääb meil see ilu nägemata. Samuti ilutulestik, mida pimeduse saabudes peaväljakul korraldatakse, sest lahkume juba päevavalges. Ja iseäralik on see, et suure püramiidi sees on mitu väikest, varemehitatud püramiidi. Mingi matrjoškade värk, aga igal juhul väga mastaapne. Ometigi jätsid maiad selle linna umbes aastal 1200 kopikatega maha ning keegi ei tea, miks.
Nagu igas korralikus linnas, on siingi rajatud palliväljak. Tõsi, seda kasutati rituaalseteks pallimängudeks, millele tavaliselt järgnes ohvritalitus. Ja pole sugugi kindel, et oma peast jäid ilma nimelt kaotajad! Jumalatele ohverdati ju tavaliselt parimaid. Tegelikult ei tea päris täpselt keegi, milline sügavam tagamõte neil vereohvritel oli. Maiad küll tegid oma hilisemal perioodil kirjalikke ülestähendusi, aga paraku on meie ajani säilinud vaid hispaania vallutajate väidetavad ümberkirjutused originaalallikatest – ning nagu meile selgeks tehakse – history is always written by winners ehk kõik, mis must-valgel kirjas, ei pruugi sugugi täiuslik tõde olla. Liiatigi kui kokku saavad kaks sootuks erinevat tsivilisatsiooni. Siinkohal langetagem pea ja meenutagem oma lähiajalugu.
Vahelepõikena arhitektuuri imedele näidatakse meile ka looduse loodud imet – pooleldi sogase veega täidetud cenote või ka sinkhole (suur looduslik ohvrikaev). Vee olemasolu oli siinses kuivas piirkonnas erakordselt oluline. Nagu püramiidi tipus oldi lähemal taevastele jumalatele, olid maa all asuvad looduslikud õõnsused (vähemasti Yucatani poolsaare selles piirkonnas ei saa neid kuidagi meie mõistes koobasteks nimetada) vahepeatuseks maapealse maailma ja teispoolsuse vahel. Põrgu olemasolust küll ükski maiade pärimus ei räägi, nii et võib arvata, et taevased ja maa-alused jumalused asusid nende jaoks ühel pulgal. Kui pole pimedust, pole ka valgust.
Chichen Itza ehitiste vahel on muuseas tunduvalt rahulikum patseerida kui näiteks Giza püramiidide ümber. Kaupmehed kõiksugu nänniga on küll täiesti olemas, aga erinevalt oma Egiptuse kolleegidest müüvad nad oma kraami kohtades, kus ajaloolised vaatamisväärsused ei sega turistidel pakutavale kaubale tähelepanu pööramast. Ühesõnaga, pleasure ja business asuvad füüsiliselt eri paikades. Ja keegi ei jookse sul kannul, et ilmtingimata midagi pähe määrida. Mulle igatahes meeldis, et oli aega erinevatele asjadele keskenduda (mitte et ma midagi ostnud oleks, aga vaadata oli ikka huvitav). Selles lahususes oli tubli annus väärikust. Ten points, maiade järeltulijad.
Ja ongi kõik (välja arvatud see osa, mis mul praegu lihtsalt meelde ei tule). Muljetest üleküllastunud ja kuumusest uimastena täiendame oma joogiveevarusid ning korjame pakihoiust kokku seljakotid. Ees ootab Yucatani pealinn Merida ning hotell Trinidad. Esmalt aga muidugi buss, milles on konditsioneer!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar